RAAMATUKOGU Breadenton, Florida 20.jaanuar 2018

Tervitan teid, mu kallid, olen Krayon, Magnetilisest Teenistusest.

Viimaste aastate jooksul olen toonud teile palju sõnumeid. Igal korral, veel enne sõnumit, kui partner istub toolile, ta ei tea, millest tuleb sõnum. Kuid sageli enne sõnumit eelnevad erinevad emotsioonid ja need  tulevad eesriide tagusest ning sageli seonduvad sellega, millest kanalduses juttu tuleb. Kunagi teie teadus selgitab välja, miks on olemas teatud liiki emotsioone ja millist informatsioone nad edastavad. Olen ikka ja jälle rääkinud sellest, kuid peate veel seda kuulma. Lugejad ja kuulajad, siin toolidel istujad, minul on teada, kes on siin ruumis, Vaim teab, kes  istuvad siin, Loov Läte, kes on loonud teid, on teadlik, kes  kuulavad praegu seda sõnumit. Te ei ole mingis vaakumis, kuid paraku just selliselt te tunnete end, kas pole?  Oleme rääkinud taas ja taas, et see on olukord, mida olete iseendale loonud, kui inimolevus, kes on lineaarne ja arvab, et on üksnes ise, oma keha näol, ning, kuhu ta ka ei liiguks kõikjal on  ainult ise. Kuid see ei ole üldsegi nii. Vaimsus, mis on teis, mida peate Kõrgemaks Minaks, mis on enam, kui Kaasasündinu – ulatub kaugemale väljapoole, kui on teie bioloogia. Sinul on selliseid osi, mis seovad sind kõigi inimestega üle kogu Maa. Sinul on selliseid osi, mis seovad sind eesriide tagusega. Oled selle osa, mida võib pidada Jumala supiks,  mitte üksnes olemuste rühma, vaid rühma, mis on kõigi asjade aluseks. Oled Jumala osa, mis asub sinu sisemuses, oled Jumala sektor, mis on sinus, mis on seotud kõigega. See oli siiani varjatud teie eest peaaegu täielikult. See on varjatud niivõrd tugevalt, et kui ollakse depressioonis ja mures, siis olete valmis endalt elu võtma, mõistmata, et teie kõrval on palju neid , kes on valmis teid aitama. See on side eesriide tagusega ja see on alati olemas.  

Kahjuks on juba sünnist alates teile sisendatud, et kelleks peate saama. Kuid see, kelleks te tegelikult olete, on niivõrd suurejooneline ning sellest on rääkinud meie sõnumid paljude aastate jooksul. Kõik kanaldused olid pühendatud sellele, et teieni jõuaks lõpuks see teadmine, kes te tegelikult olete.  Seekord teeme sama, kuid teisel viisil ja kõik, mida teeme, tõstab teie õppimise kõrgemale tasemele, seda aina selgemate ja selgemate metafooride abil. Täna annan teile veel ühe metafoori ja see on väga sügav. See on enamat, kui lihtne jutustus, palju enamat ja iga osa sellest tähendab veel midagi muud.  

Nägemused nägemuste sees.

Selliselt toimubki õpetamine, et te justkui kooriksite sibulat, võtate kiht kihi järel lahti kõike, mida on teile räägitud, see on teile tunnetatav ja on tõene ning praktikas rakendatav, mis  tähendab, et on kasutatav teie praeguses  reaalses elus.

Räägin teile loo ühest inimesest ja tema nägemustest. Nägemused on huvitavad selle poolest, et iga inimene tõlgendab neid omal viisil ja iga inimese puhul tõlgendused on erinevad. Selgituseks meie jutu jaoks edastan, et Inimolevus, kes läheb kolmemõõtmelisest reaalsusest välja, kasvõi kõigest mõneks hetkeks, näeb asju väljaspool oma reaalsust. Visualiseeringud kätkevad endas suuremat tõde, neis on varjatuid asju, mis avanevad üksnes nägemuse ajal ja on asju, mida on võimalik hiljem tuua mälust välja. Mõnedel tuntud prohvetitel, kes liikusid mööda maad, neil olid sügavad nägemused sellest, mis nendega sünnib, seda isegi ammu enne, kui neist said prohvetid. Nüüd siis ühe inimese nägemus, kelleks võib olla ükskõik kes.  

Inimene seisab ukse ees, tohutu suure ukse ees, millel seisab silt „Iseenda Raamatukogu.“. See tundub veidi naljaks, et raamatukogu iseendast. Kuid inimesel, kes avab selle ukse, on teada, et selle taga on vägagi palju, mida on tal vaja teada saada. See raamatukogu saab köide köite järel, anda sellist informatsiooni iseenda kohta, mis on väga isiklik, otse temast endast, inimesest, kes seisab ukse ees. Antud nägemuses inimene ise ei ava ust, vaid tuleb giid, kes avab ukse ja kes on teejuhiks talle. Seda on vaja selleks, et nägemuse avamiseks peab olema keegi kõrvaline, kes seda teeb. Ilmub giid, suure võtmete kimbuga (Krayon naerab), kes hakkab saatma inimest mööda raamatukogu. See, mida inimene esimeseks näeb, on palju lukus uksi, palju, palju lukus uksi, palju avaldumisi, palju metafoore, mõneti ka varjatuid saladusi. Giid avab Raamatukogu ukse, kuid inimese endaga ei räägi sõnagi. On arusaadav, et giid võtmetega ilmus põhjusel, et kui inimene ilmus ukse ette, järelikult tahab ta pääseda Raamatukogusse. Uks avaneb, kuid ust ilmselt ei ole kaua avatud, sest hinged kääksuvad. Ruumis on hämar, kuid vastavalt inimese liikumisele valgus läheb eredamaks, kusjuures, ilma  lülititeta, tõrvikuteta, või muude valgusallikateta. Inimene liigub ja valgus suureneb. Inimene näeb, et ruumis ei ole suuri riiuleid raamatute köidetega, on vaid suur hall, nagu koridor, paljude ustega. Kõigil ustel on sildid, nagu raamatukogus ikka ja siltidel on teemad, et oleks kergem leida vajalikku ja tutvuda seal olevaga. Teemadel ei ole kindlat järjekorda ega ranget paigutust. Inimene ise võib alustada ükskõik millisest teemast. Kuid antud juhul inimene, nähes neid sildikesi, on segaduses. Esimeseks, silma ette sattunud sildil seisab, „Kuidas asjad töötavad“. Ja, jah see on tõepoolest huvitav. Seda võib öelda füüsika kohta, keemia kohta, mistahes muu teaduse kohta, sest need kõik räägivad sellest, kuidas asjad töötavad. Ta näeb ka teistel ustel silte, millest ühel on  „Ajalugu“, aga teisel „Minevik“. On uks, mille sildil seisab „ Vastastikulised suhted“. Need on üksnes teemad ja inimene ei ole üldse teadlik, mis on nende uste taga, kas on seal tohutu saal, täis informatsioonidega raamatuid või  kas ongi seal üldse raamatukogu?  

Inimene otsustab esimesena astuda sisse uksest, kus uksel on silt  „Kuidas asjad töötavad.“

Ta vaatab giidi poole ja see võtab välja võtmete kimbu ja tal ei ole vaja lausuda ühtegi sõna. Piisab üksnes suunata pilk uksele ja giid on kohe kohal vajaliku võtmega. Uks avaneb ja selle taga on tohutu ruum. Kuidas see töötab, see küsimus on pea kõikide protsesside kohta, üle kogu ilmaruumi, sellesse mahub kogu füüsika, kogu keemia, isegi paljumõõtmeline kvantiline seondus ning veel teadvus, mis muutub füüsikaks, planeedid, millistest saavad vilistlased,  see kõik on sellest, kuidas asjad töötavad. Tohutult raamatuid, hiiglaslikud riiulid, pea taevani, milledeni pääseb vaid redelite abil. Inimene teadvustab endale, et ma ei suuda iialgi neid läbi lugeda, ei suuda iialgi. Inimese reageering on huvitav, ta vaatab seda kõike ja räägib, et see tõmbab mind kaasa, aga ma ei suuda otsustada, et millest alustada. Paraku asjad riiulil, mis on temale lähemal, näivad kättesaadavamad olema, need nii või teisiti, on seotud tema eluga, sellega, kuidas need töötavad tema jaoks. Inimene hakkab lugema, leidma ja mõistma teatuid asju.“ Mu jumal, ma ei teadnud seda kunagi, see ju selgitab seda ja seda, vaata aga. Mõelda vaid, mis on olemas selles ruumi, kui ma vaid saaks jääda siia. „ 

Antud nägemusel on teatud mööndus aja suhtes, mis võib ammenduda ehk kell tiksub  ja ta ei saa jääda siia kauemaks. Seega, inimesel on teada, et tal ei ole aega uurida seda kõike. Kuid nägemus kinnitab, et  kõik vajalik on seal olemas. Inimene tahaks külastada ka teisi ruume, aga kui aega üle jääks, ta sooviks uuesti külastada sama ruumi veel, sest siin ruuumis on midagi täiesti imelist, ehk kõik on sellest, kuidas asjad töötavad ja see selgitab, mis on temaga toimunud. „Kuidas asjad töötavad“ ei hõlma üksnes füüsikat või keemiat, vaid see on läbi põimitud inimeluga, sellega, kuidas asjad sündisid inimese jaoks füüsiliselt antud kehastuses. Kas te olete suuteline ette kujutama sellist raamatukogu, milles on juttu Keskmest endast, mis oli koos teiega, kui käisite läbi kõigest – alates sünnist, käesoleva ajani. Teid lummaks fakt ise, et see kõik on teada ja on kogutud raamatutesse. 

Inimene lahkub raamatukogu sellest ruumist, uks sulgub ja see on taas lukus. Ka selles on oma sümboolsus, mis räägib, et inimesel on lubatud vaadata üksnes ühte raamatukogu, ühe ajalõigu jooksul. See näitab sümboolselt, et inimene on lineaarne, seni veel lineaarne, selles nägemuses veel lineaarne. Kuid vastavuses sellele, kuidas inimene avab uksi, ta teadvustab aegamööda, et isegi uste avamine  muutub. Edasi inimene heidab pilgu uksele sildiga  „Ajalugu“. Ta ei ole kuigi teadlik ajaloost, kuid teab, et ukse taga on sellised asjad, mis ei ole kellelegi teada ja mõnigi asi on igavesti saladuskatte all. Ta vaatab silti ja giid avab ukse. Ja jällegi, kui siseneb, valgus läheb suuremaks ja valgus saadab teda kõikjal, kuhu ta ka ei läheks. See raamatukogu on teistsugune, selle osad on pühendatud Maa eri piirkondadele, erinevatele tsivilisatsioonidele, kaasa arvatult ka nendele, milledest ta ei ole kunagi kuulnud. Ta näeb, kuidas osakonnad vahelduvad osakondadega, tsivilisatsioon tsivilisatsiooniga, temale võõraste nimedega ja tundmatu kirjaviisiga. Fenomenaalne, sest ta näeb ka tuttavaid asju, tunneb ära sõnu ja kirjaviisi tsivilisatsioonidelt, milledest ta on teadlik ning ta hakkab neid lugema. Ta ütleb, et ma ei ole kunagi koolis õppinud seda, ma ei olnud teadlik sellest. Vaadake vaid seda, see on olnud siin veel enne seda ja seda, vaadake vaid, see on imeline. 

Tuletan meelde, et ta on teadlik kella tiksumisest, ta teadvustab, et on olemas veel palju teisi ruume, suurte ja hämmastavate raamatukogudega. Oo, jaa, seal on palju köiteid, tuhandeid, kümneid tuhandeid, millised kirjeldavad tsivilisatsioonide ajalugu ja seda, kuidas asjad  töötavad ning kuidas need seonduvad temaga. Ta astub raamatukogust halli.  Inimene heidab pilgu uksele sildiga „ Minevik“. Oo, mis vahe on minevikul ja ajalool? Ta saab kohe  sellele vastuse. Ta vaatab uksele ja giid avab selle vastava võtmega. Giidil on erinevad võtmed igale uksele. Valgus on samuti selles ruumis saatmas inimest. Kuid  siin ta ei näe raamatuid, vaid kristalle. Igal kristallil on oma lugu. Oma kogemuste kohaselt inimene taipab, et on sattunud Loomise Koopa raamatukokku. Selles on tallel mitte ajalugu, vaid see, mida saab nimetada looks ehk  inimeste lugudeks. Igasse kristalli on talletatud lugu kehastumistest planeedil ning sellest oleme rääkinud muudes metafoorides, teistes koobastes. Inimene, puudutades kristalli, saab kohe näha iseenda lugu muudest aegadest, mil ta kandis teist nime. On ka erinevaid soolisi kehastusi ja need ei ole mingis järjekorras. Kristalle on tuhandeid ja need kõik on ühes mõõdus. Inimene on vapustatud selle mõtte sügavusest, mida ta näeb. See on kõik see, mis on temaga juhtunud, alates sellest, kui Maa andis loa tulla siia. Raamatukogus on kristalle igast kehastusest. Kuid inimene ei jäänud siia ruumi kauaks, kuna on veel palju asju, mida tal on vaja vaadata ja teada saada ning ta mõtleb, et ma tulen siia tagasi, kui saan, sest siin on imeline olla. Mõned kristallid, mida ta puudutas, viisid teda tagasi kunagistesse kehastustesse, kõigi faktidega, inimestega ja nendevaheliste suhetega. See oli nagu uuesti kõike läbi elada.  

Olete läinud raamatutelt üle kristallidele. Olete läinud üle sellelt, kuidas see töötab paberil, kristallide puudutamiseni, et saada nägemusi nägemuste sees. Mida kaugemale lähete, seda enam on avada uksi, seda enam muutute paljumõõtmelisemaks ja eemaldute lineaarsuse raamidest. Ning selles koridoris märkate teisigi uksi, uute siltidega. Siin on veel üks uks, mis võiks olla huvipakkuv, kuigi see tegelikult ei ole nii. Uksel on silt „ Surm“. Inimene kahtleb, kas astuda sisse, või mitte ja mida see peaks tähendama? Kas see võib olla midagi sellist, kus kui lähed sisse, siis kohe sured? Kas selle uksetagune ei ole midagi indikaatori taolist, mis näitab elada jäänud aega? Sildi sõnum ei kõla inimese jaoks kuigi meeldivalt, kas pole? Ta vaatab ust, kuid midagi ei toimu. Kus on giid oma võtmetega? Inimene on kindel oma otsuses, et saab lõpuks näha, mis sees on ja mis seal toimub? Kus on siis võti, kus on giid oma võtmetega? Inimene vaatab ust terasemalt ja märkab, et uksel ei ole ei käepidet, ega lukuauku. (Krayon naerdes) Ma tahaksin teile selgitada, et see uks on pettus, müstitseering. Seda ust ei saa avada, kuna seda ei ole olemas. Selle ukse metafooriks on, et surma ei ole olemas ja sellel on sügav mõte teie jaoks. Inimesel on vaja näha seda sellises nägemuses. Surm tähendaks, et Vaimsust ei ole olemas, kuid ta on olemas, ta on alati olnud ja jääb alati igaveseks. Metafüüsiliste asjade ja tõdede nägemuses surma ei ole olemas, seetõttu ei ole võimalik avada surma ust, sest ei ole võimalik avada seda, mida pole olemas. Kui see kuidagi avaneks, siis selle taga oleks kivist sein. Kas on see teile nüüd selgem?  

Uksi on veelgi ja asju, mida saaks näha. Ees on uks sildiga „Omavahelised seosed.“ Mis võiks olla selle ukse taga? Inimene sai tuttavaks kristallidega, mis näitasid, mida ta oli läbi elanud, mida kogenud, need näitasid, mis on olnud eelmiste elude ajal, näitasid kõiki asju, teadust ja ajalugu.  Mis on  selle ukse taga? Võib olla saab midagi selgemaks? Inimene peatub ukse ees ja kohal on ka giid oma võtmetega. Seekord giid ütleb: „ ole valmis“. Ta avab ukse ja inimene astub sisse, valgus läheb valgemaks ja saadab teda kõikjal. Ta näeb õhtusöögi aega, millest võtavad osa kõik, kellega ta oli kunagi seotud, kõigi oma kehastuste ajal sellel planeedil, need, keda ta oli armastanud, kuid kes on läinud manala teed ja neid, keda tunneb tänase päevani. See on, nagu oleks oleks  kõik vaimsused üheskoos, siin, ümber laua. (Krayon tõusva härdusega) Kõik on noored ja kenad, näevad välja peaaegu samasugused, kui ta oli  kunagi nendega kohtunud. Ka ema või isa, erinevatest kehastusest, on siin ja on hetked, kui nad olid noored ja on hetked kui nad ise olid lapsed. Ka abikaasad on tutvumise aja kohaselt noored. Kõik on siin koos ja kõlab kaunis muusika ning see teeb härdaks (Krayon kui pühiks pisaraid), see on niivõrd reaalne. Kas mõistate, surma ei ole, kas see arusaam jõuab teieni? (Krayon filosoofiliselt) ei ole mingit surma kunagi olnud. Omavaheliste seoste ruumis on lubadus inimolevusele, et niisugune on reaalsus, mida peate teadma. (Krayon elevusega) Pange tähele, sama pidu toimub ka teie päris elus.  

Kuid nüüd on ees väga huvitav uks, mis muutub paljumõõtmeliseks ja on kuidagi mõistetamatu, mille sildil on kiri „Tulevik“. Giid avab ukse ja inimene astub sisse, siin valgus on eredam, kui eelmistes raamatukogu ruumides. See oli kõige suurem ruum kõigist, ta on tohutu. Kuid see ruum on eriline, sest ta on täiesti tühi. (Krayon muiates) Kas tabasite mõtte, et ta on tühi, kuna seda ei ole veel loodud-täidetud.  

Kuulajate ja lugejate seas on ka neid, kes on kindlad, et Tulevikus on samad asjad, samad probleemid ja samad lahkhelid, mis on saatnud inimest kõikide tema elude ajal. Neile see ei ole tühi ruum, ega ole selleks ruumiks, et luua sellesse midagi. Nad ei ole suutelised mõistma, et homme on puhas leht ja ei ole vajadust tirida sinna oma eilset koormat. on vaja astuda oma homse Loomise Valguses.  

Valgus tuhmub, uksed sulguvad ja nägemused  kaovad. Kus asub see raamatukogu?  Need, kes tahaksid seda analüüsida, leiavad ajalugu ajaloo sees. Kuid lubage teile öelda midagi veel, võib olla olete juba ise seda taibanud. Paljumõõtmeline inimolevus, kelleks olete oma DNA kohaselt, te olete ise selleks elavaks Raamatukoguks. See on olemas teis igas ühes ja see on teie enda oma. Sulle ei ole vaja mingit nägemuslikku visualiseeringut, et pääseda sellesse. See on kättesaadav tänu Nihkele.  

Need, kes külvasid teie seemneid, olid ise võimelised külastama oma enda Raamatukogu, näha seda, kes nad on olnud, millega on nad tegelenud ning nad nägid, kuidas kõik töötab. Teadvuse füüsika, usu õndsus, mõistmise kaunidus – kui see kõik jõuaks ühiskonna teadvusse, siis see viiks igasusguse sõdade kadumiseni. Ühiskond, mis näeb Jumalat eraldi, nii sisemuses, kui väljaspool, ei saa sulanduda üheks. Selline võimalus  läheneb praegusele planeedile, praegusele tsivilisatsioonile ja seda tänu  Nihkele, mis toimus  mõned aastad tagasi. Olete veel päris lapsepõlve ealised, olete millegi vapustavalt grandioosse ees, mis hakkab arenema kehastusest kehastusse. Vaat, mis  toimub teie planeedil. Raamatukogu on olemas teie endi sisemuses. Mõned teie seast, ehk oma soovi kohaselt, on suutelised avama nii mõnegi nendest ustest. Te ei vaja mingit giidi võtmetega, sest teil endil on selleks olemas omad võtmed. Kui tahate teada, mis toimus reaalselt hetkel, kui sisenesite sellesse, mida nimetame selle planeedi 11 tsivilisatsiooniks, kui tahate teada, mis toimus reaalselt 2012 aasta Nihkes, siis see oli täielik Sõlmede ja Nullide häälestus ning käivitus planeedi magnetismi ümberhäälestus. See kõik andis teie kätte Raamatukogu võtmed. Raamatukogu on teie sisemuses ja ta on suurepärane. Ta on kättesaadav teile kõigi oma jagude ja osakondadega.  Millistesse neist sooviksite minna esimesena?

Te ise kõik olete väga,väga erinevad. Kõik olete unikaalsed ja kõigil on omad raskused. Igaüks, toetudes sellele sõnumile, teeb ise otsuse, millist ruumi ta tahaks külastada kõige esimesena või millist ruumi on teil vaja näha esimesena. Ma ütlen teile, et te olete saanud võtmed pihku, kõikide uste jaoks, peale ühe „ Surma ei ole olemas“, on vaid, et kulunud keha jäetakse maha, nagu ka kõike ülejäänut, mis kuulus füüsilisele kehale. Te olete elu essents, mis on igavene. Kui tulete taas siia, siis Raamatukogu on alati teie päralt ja temas on teadmised kõigest, ta  rändab koos teiega, teie sisemuses ning ta on teie essents.  

Mõelge neile sõnadele, mõelge nägemusele Raamatukogust enda sisemuses, ta on teie endi sisemuses, aga mitte kusagil väljaspool. Teil isegi on võtmed peos. 

Olen Krayon, kes on armunud inimkonda. 

Ja nii see on…

Krayon

Kanaldus on tõlgitud KRAYONEESTI poolt, toimetas Jane Allika

 

 

 

 

Kategooriad:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.