KÕRGEM MINA – MÜÜT VÕI REAALSUS

 

Mõte sellest, mis on Kõrgem Mina ja kuidas luua mistahes hinnaga temaga side, on vägagi levinud ja üldtunnustatud mõte esoteerilistes ringides. Sideme loomiseks Kõrgema Minaga on mitmeid erinevaid metoodikaid. On palju nõuandeid ja soovitusi, kuidas jõuda ühendusse Kõrgema Minaga, kuidas temaga suhelda ja saada temalt nõu ja juhendusi. Kõik kõlab külaltki veenvalt ja näiliselt isegi loogiliselt, kuid tegelikkus on hoopis teistsugune. Kõrgem Mina ei asu kusagil kõrgustes, ega korja kogemusi, milliseid inimene kogeb, oma elu jooksul.

Inimene ise ongi Kõrgem Mina, iga füüsilise elu ajal.

Mõiste Kõrgem Mina on tinglik. Füüsiline keha ja kõik tema kestad, peenkehade näol, on hulga enamat kui atribuudid, need on teatud väljade struktuurid, mille vahendusel Kõrgem Mina teeb koostööd maise ilmaga, füüsilises kehas oleku protsessi ajal. Kõrgem Mina on Üks Olemus, millel on palju erinevat liiki süsteeme, füüsilise ja peenkehade näol. Need on üheses seonduses seni, kuni Vaimne Olemus on maises kehastuses.

Peale lahkumist sellest ilmast, vajadus füüsilise keha ja kõigi tema peenkehade järele lakkab olemast ja need kõik kaotavad oma olemasolu.

Isiksus, ehk, nagu teil on tavaks seda nimetada, Madalam Mina, on omal viisil programm, kõikide süsteemide juhtimiseks ja koostööks ümberoleva ilmaga, mis on omane elu füüsilisele vormile. Seega, isiksust võiks pidada mooduliks, millesse on kätketud vaimse olemuse kogemised, teadmised, millised on vajalikud selles kehastuses, teatud vajaduste teostamiseks.

Inimene, kui isiksus, ei ole mingi suveräänne olemus, kes on Kõrgema Mina juhtimise all. Inimene ise ongi elu vorm – vaimse olemuse avaldumise vorm. Kõik tema kehad, kuni isiksuseni välja, on kõigest ajutised moodustised, millised on kujunenud kindlateks vaimse olemuse vajadusteks.

Järelikult, kuni inimene elab, kuni ta funktsioneerib, tema elutalitlus ja peenkehade süsteem, mida peetakse Kõrgemaks Minaks, on seonduses inimkehaga vahetult, isegi olenemata sellest, kas selle teadvustus/mõistmine/tunnetus isiksuse tasandil on olemas, või mitte, on Vaimne Olemus  temas  olemas. Inimene, isiksuse tasandil, on võimeline mõistma, teadvustama/teadma üksnes seda, mida vaimsus ise on panustanud sellesse teatud informatiivse failina. Kusjuures isiksus, kui iseseisev moodul, on võimeline töötlema väljastpoolt tulnud informatsioone, mistahes infoallikatest ja jaotada see informatsioon, kategooriate kohaselt ehk sorteerima. Kuid isiksus ei ole võimeline iseseisvalt määratlema ühe või teise informatsiooni tõesust. Usaldusväärse informatsiooni all isiksus mõistab üksnes seda informatsiooni, kas see on kooskõlas nende faktidega ja sündmustega, millised on veenvad, või millised on kooskõlas tema enda teadmistega.

Lõppkokkuvõtteks, informatsiooni tõesuse, määrab vaimne olevus ise, ehk ta ise loob ülevaate kogu informatsioonile, milline tuleneb väljastpoolt, ning vajadusel teeb ka ülevaate kõikidele süsteemidele, mis teevad koostööd välise ilmaga. Sellist kontrolli, saabuva informatsiooni üle, teeb vaimne olemus oma äranägemise kohaselt. Ühed teevad seda hetkega, teised, valikulistel ajahetkedel. Kuid mõned ei suvatse üldse tegeleda selliste asjadega ja nad võtavad informatsioonist, üksnes vajaliku ning ülejäänu jätavad peenkehade arhiividesse, teades, et kui kõik peenkehad ükskord lakkavad olemast, siis koos sellega lakkavad olemast iseenesest ka need informatsioonid.

Siin võiks isegi öelda, et kaugeltki mitte kõik vaimsed olemused ei ole huvitatud oma isiksuse täiustumisest ega oma isiksuse ulatuste/omaduste tõstmisest. Isiksus töötab iseseisval autonoomsel režiimil ja vaimne olemus saab temalt üksnes seda, mida on temale tarvis.

Teades ja mõistes sellist füüsilist eluvormi, nagu on inimene, teades kogu spetsiifikat, ja seda, kuidas selline süsteem töötab vaimse olemuse juhtimisel, teades, et sellesse ilma tullakse füüsiliseks vormiks selleks, et kuulda teooriaid ja kontseptsioone, mingist Kõrgemast Minast kusagil taevas olevast, kellega tuleks luua side ja õppida kuulma teda – see kõik on üksnes naeruväärne jutt.

Esiteks, selline side on olemas iseenesest, muidu ei oleks inimest ennast.

Teiseks, isiksusest ei olene midagi, kuna isiksus ise on üksnes vaimse olemuse poolt loodud vili.

Kõik vaimse olemuse mõtted ja soovid on teatud impulsid, millised ilmnevad peenkehade süsteemides. Vaimne olemus võib pöörata neile tähelepanu, aga võib ka mitte märgata ning ta võib teha korrektiive süsteemide töös, võttes arvesse ilmnevaid impulsse, või jätta need nii, nagu need on.

Seega, mida füüsilise ja peenkehade väljade struktuurides esile ka ei tuleks, millised mõtted ka ei keerleks mentaalses väljas, otsuse tegemine jääb siiski vaimsele olemusele, mis on antud ajal eluvormis.

See oleks lühidalt kõik sellest, mis puudutab Kõrgemat Mina ja vormi, mille vahendusel vaimne olemus kehastub füüsilisse ilma. Selline kirjeldus on kehtiv neil juhtudel, kui vaimne olemus on vahetult ja iseseisvalt kontrollimas ja juhtimas oma füüsilise vormi eksisteerimist.

Kuid see ei toimu kaugeltki ja alati selliselt. Ehk isegi vastupidiselt.

Ülimalt harva vaimne olemus ise, on täielikult füüsilises plaanis, läbi inimvormi. Enamuselt füüsilises kehas on vaid väike osa vaimsest olemusest, mida teil tavatsetakse pidada hingeks. Ta on teatud vaimsuseks, ehk asendajaks, milline täidab ülesandeid, mis tulenevad vaimselt olemuselt endalt.

Kuid ka vaimsus ei ole mingi suveräänne olevus. Vaimsus on vaimse olemuse teadvuse osa, ehk vaimne olemus, üksnes vähendatud kujul.

Mõista seda ei olegi igaühel kerge, kuna vaimse olemuse teadvuse väikese osa, ehk vaimsuse, esile toomine on tinglik, ega ole täielik eraldumine. Vaimsuse ja vaimse olemuse vahel on olemas vastastikku siduv väli. Kuni väli eksisteerib, vaimsus on täies ühenduses vaimse olemusega, mille osaks ta on. Sellesse ühendavasse välja saavad siseneda impulsside ja energeetiliste võngete näol, erinevad energeetilised struktuurid. Selle mõjul vaimse olemuse ja tema teadvuse ühiku vastastikku sidemes võivad tekkida moonutused, millised võivad rikkuda või isegi lõhkuda, kuni vaimsuse eraldumiseni, vaimsest olemusest.

Seetõttu vaimse olemuse kehastumine füüsilisse vormi, vaimsuse näol on lihtsam, sest siin ei ole vajadust täielikult olla selles ilmas ja olla mõjutatav kogu toimuva poolt, selle konkreetse kehastuse ajal. Kuid teisest küljest, siin on oht kaotada enda osa, ehk vaimsust ja koos sellega ka kogu selle kehastusega saadud kogemised.

Kuidas teostada oma kehastust sellesse ilma, seda otsustab iga vaimsus ainuisikuliselt.

Seega, teooria sellest, et on olemas mingi Kõrgem Mina, kellega on vaja ühineda ja astuda suhtlusse, et saada temalt mingeid juhendusi – on puhas vale.

Praktikad, millised on suunatud selle ühenduse saavutamiseks, ei anna mingeid tulemusi. Ehk, halvimal juhul, viivad teadvuse killustumiseni ja seega, on ohtlikud ja kahjulikud.

Kõrgem ja Madalam Mina on üksnes psühholoogia terminid, aga mitte mingid olemused kusagil seal, kusagil eraldi teist. Seega kõik, mida on vaja teil teada ja võtta faktiks, on see, et te olete see, kes ongi ise endale Kõrgem Mina.

Aurora

Kategooriad:

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.