Üks küsib teiselt: „Kas sa usud elu pärast sünnitust?”
Teine vastab: „Aga muidugi. Peale sünnitust peab midagi olema. Võib-olla me oleme praegu siin selleks, et valmistada endid ette, selleks, mis me hiljem oleme.”
“Ei usu.” ütleb esimene. „Peale sündi pole elu. Milline elu see oleks?”
Teine vastab: „Ma ei tea, kuid seal on kindlasti rohkem valgust, kui siin. Võib-olla me jalutame oma jalgadel ja sööme oma suuga. Võib-olla on meil muid meeli, mille olemasolu me veel ei mõista.”
Esimene sõnab: „See on absurdne. Kõndimine on võimatu. Ja süüa oma suuga? Naeruväärne! Nabanöör varustab meid toitainete ja kõige muuga, mida vajame. Aga nabanöör on ju lühike. Seega elu peale sündi tuleb loogiliselt välistada.”
Teine jääb endale kindlaks: „Noh, mina arvan, et seal on midagi ja võib-olla on see teistsugune kui siin. Ja võib-olla me ei vaja seda füüsilist nabanööri enam.”
Esimene vastab: „Ah, ei usu. Ja lisaks, kui seal on elu, siis miks ei ole keegi sealt kunagi tagasi tulnud? Sündimine on elu lõpp, ja peale sündimist ei ole midagi muud, kui pimedus, vaikus ja unustust. See ei vii meid kuhugi.”
“Noh, ma ei tea,” ütleb teine, “kuid kindlasti kohtume emaga ja ta hoolitseb meie eest.”
Esimene vastab: „Ema!? Sa tegelikult usud, et ema on olemas? See on naeruväärne. Kui ema on olemas, siis kus on ta praegu?
Teine vastab: „Ta on kõikjal meie ümber. Me oleme temast ümbritsetud. Me oleme tema. Me elame temas. Ilma temata ei oleks ega saaks seda maailma eksisteerida.”
Esimene lisab: “Noh, mina ei näe teda, seega on loogiline, et teda ei ole olemas.”
Mille peale teine lausub: „Mõnikord, kui sa oled vaikuses ja sa keskendud ja tõeliselt kuulatad, võid tajuda tema kohalolekut ja kuulda tema armastavat häält ülaltpoolt hüüdmas meid.