2020.a. DIMENSIOONID JA VASTUVÕTU PIIRANGUD

 

Kanaldus tuleb põhjustest, mis panevad mateerialikke olevusi loobuma oma energeetilistest võimetest, millised võimaldaksid neil tunnetada peenmaaila ehk peent plaani. Siin tahaksin valgustada tasemeid alates neljandast kuuendani. Neist tasemetest on räägitud varemgi, kuid on veel palju tumedaid laike, milliseid tahaksin inimteadvusele avada. Maapeal toimub käesoleval ajal üleminek, mis soodustab teadvuse avardumist, kuni eksisteerimise peensuste mõistmisteni välja, millised erinevad kolmemõõtmelistest ja need  muutuvad edaspidi äärmiselt aktuaalseteks.

Esmalt räägin sellest, mida mõeldakse teadvuse ülemineku all. Mõningate inimeste kujutluses energeetiline üleminek kujutab inimolevuse ülekandumist ühest avarusest teise. Sellist vaatevinklit on teile loonud esoteerilised pildid, mis kujutavad energeetilise keha tõusu ülespoole, kus väidetavalt on asumas kõrgem tase. Ühes tekstis kirjeldasime tasemete seoseid läbi kolmanda taseme, millest võib järeldada, et kõik tasemed asuvad ühes avaruses. Seega üleminekut, kui sellist, ei toimu, üksnes toimub olevuse vastuvõtu muutumine, ta hakkab märkama avaruse omadusi ühtselt, mis varem ei olnud temale kättesaadav.

Teadvuse taseme tõusuga, kolmandast neljandasse, avarus on vastuvõetav mitte üksnes kui kolmemõõtmeline areen mateerialikes ilmutumistes, vaid kui energeetiliste protsesside mahuti. Indiviid hakkab nägema, et iga füüsilise protsessi taga on õhuke kiht, energeetiline kiht, mis määrab mateeria omadusi. Kusjuures vibratsioonid, mis täidavad erinevaid väliseid ilminguid, tulevad esmalt esile hajutatud informatsioonide väljade näol. Olevused on võimelised tabama inimese mõtete peent informatsiooni energia näol. Kusjuures, peenel plaanil uurimise protsess võib toimuda nii mentaalsel, kui ka emotsionaalsel tasandil. Inimese igapäevase vastuvõtu tasandil on informatsiooni tarvis tabada esmalt mõistusega, kus tunded on selles kõrvalefektid, need võivad olla üksnes meeldivateks täiendusteks. Selline inimkonna arengu tendents on seatud sotsiaalse süsteemi poolt, mis määrab teadvuse ülemineku kulgu neljandale tasandile, kuid teeb seda moonutatult. Iga inimene, igal oma eluhetkel, teeb koostööd peene plaaniga, ehk energiate ilmaga, millised on mateerialike ilmingute näol. Kuigi ma kasutan sõnapaari  „energiate ilm, see siiski ei ole lahus inimeste eksisteerimisest ja  kujutab endast ühte tervikut harjumuspärase kolmemõõtmelise avarusega. Suheldes  mõtete ja tunnete tasandil, inimene  õppib tundma neljandat taset, seetõttu avarust, milles ta eksisteerib, ei saa pidada eranditult kolmemõõtmeliseks. See on teatud vahepealne seisund, kus ei ole veel kaotatud sidet harjumuspärase mateerialiku eksisteerimisega, ega ole ka veel tehtud hüpet energiate ilma.

Te võib olla nüüd imestate sellise selgituse üle ja küsite, et  „miks on mul tarvis valida, millises ilmas olla, kas mateerialikus, või energeetilises, kuna just oli juttu, et piire nende vahel ei ole?“ Teoreetiliselt nii see on, kuid käesolev aeg  näitab vastupidist. Selle kinnituseks võivad olla paljud inimesed, kes on jõudmas peene plaanini. Nemad on saavutanud päris häid tulemusi energiate tunnetuses, kuid samas on nad kaotamas sidet füüsilise reaalsusega, sest neil  tekib raskusi orienteerumisega selles. Samas, kui vaatame joogasid, kes on saavutanud edu peenel plaanil, füüsilise keha tasandil, ehk nad on suutnud ühitada oma elus mõlemat alam avarust, kuid samas paljud neist on unustamas sotsiaalsed sfäärid ja osutuvad kasutuks inimühiskonna jaoks ning seetõttu nende imelised võimed ei leia tunnustust. Sellise sobimatuse ilmnemine toimub praktiliselt iga inimesega, kellel tuleb teha valik kahe alam avaruse vahel. Inimesi, kes sotsiaalses ilmas eksisteerivad kindlalt jalul, nemad üksnes pooldavad füüsilist eksisteerimist, mis sageli kajastub nende mateerialikes vaadetes.Teised on teinud edusamme peenmateeria avastamisel ja tunnetamisel nende hulka kuuluvad teadlased, kirjanikud, kunstnikud ja muud kunsti tegelased, kes tunnevad hästi oma sfääri, kuid nende tegevus jääb sageli üldisele plaanile kasutuks. Oma olemuselt, mistahes väljapaistev oma ala asjatundja,  tunnetab energiate ilma, kuid kardab kasutada neid võimalusi täielikult, kuna mõistab, et see võib viia liigsete sekeldusteni.

Kunstnik võib pikemat aega maalida portreesid ja teenida endale kuulsust, sest tema meisterlikkus seisneb oma klientide emotsioonide tunnetuses, ja oskuses kanda seda lõuendile, mis  tekitab nõudluse tema töödele. Kuid, kui ta julgeks minna kaugemale ja otsustaks väljendada inimese tõelisi,vahetuid emotsioone, nii nagu näeb neid tema ja tema maalidel tuleksid esile inimese sisemised energeetilised erisused, siis inimesed, nähes maalil enda sisemisi emotsioone, võivad ehmuda sellisest ootamatust tulemusest, ega taha enam saada selliseid maale. Kokkuvõttes, kunstnikul, et teenida elatist, tuleb naaseda oma vanale maalimis viisile, mis oli temale tulus. Sellise dilemma ees on pea iga kaasaegne inimene.

Mistahes arengu suund viib kokku peene plaaniga, kus tuleb küsida endalt, et „ kas tasub minna edasi, leides siis end sotsiaalse elu aia taga, ebatavalise ilma ees, mis on avanemas mulle, või vastasel juhul oleks parem panna silmad selle ees kinni?“ Kandes seda olukorda kogu sootsiumi sfäärile, paljudel talentlikel teadlastel tuleks hoiduda enamustest paradoksaalsetest mõistmistest, mis viivad neid uute avastamisteni. Kirjanikud peaksid jätma sahtli põhja omad šedöövrid, mis räägiksid seni tundmatust. Seetõttu paljude talentlike inimeste tööd jäävad märkamata, kuna enamus inimesi kardavad vaadata nende töid. Selline reageering peenele plaanile sünnib alateadlikul tasandil, sest inimene ei suuda eksisteerida ilma sotsiaalse süsteemi toetuseta ja seega ta tegutseb enesesäilimise eesmärgil. Teie süsteem püüab kontrollida inimeste neljanda mõõtme protsessi ning ta  filtreerib välja mistahes viited, mis on seotud energia ilmaga. Tänu sootsiumi piirangute seadmistega inimeste võimalustele, kujunes ühtse avaruse pooldumine, kaheks ilmaks ehk mateerialikuks ja energeetiliseks.

Tasub mainida, et inimeste vastuvõtt oli kunagi täies ulatuses neljamõõtmeline ning siis ei eksisteerinud mingeid piiranguid. Kuni sootsiumi tekkimiseni inimeste ilmas oli selline vastuvõtt, mis ühest küljest organiseeris ja korrastas inimkonna eksisteerimist, ning teisest küljest, tõi sisse hulga tinglikkusi. Sotsiaalse süsteemi sisse toomine oli inimkonnale vajalik selleks, et lõpetada lõputuid omavahelisi sõdimisi ning selleks oli vaja tsentraliseeritud võimu. Kusjuures sõjad olid provotseeritud siiski peene plaani esindajate endi poolt, mille tulemusel nad edastasid inimestele idee – luua sotsiaalne kultuur. Neil aegadel inimesed võtsid sellist ideed vastu kui sõdadest pääsemise võimalust. Kuid, võttes kasutusele uued mõttevormid, sattusid varjatud kontrolli alla. Energeetilised olemused, kes said võimaluse manipuleerida inimeste teadvusega, olid teadvuse neljandal tasemel, kuid, omamata füüsilist keha, ei olnud võimelised hoomama kogu avarust tervikuna, nad olid üksnes võimelised avalduma energeetiliselt ning füüsiline pool jäi neile kättesaamatuks. Kuigi oma nägemuste kohaselt nad olid suutelised viima inimkonda uuele arengu tasemele, kuid tegelikult viisid hoopis eksiteele. Selline fakt on tõestuseks, et selline eesmärgi saavutamise meetod oli kasutusel olemustel endil. Et inimkond saaks kiiremini minna üle neljandale tasemele, oli tarvis jätta inimesi toetuspunktist ilma ja käesoleval ajal see on ülimaks kolmemõõtmelise vastuvõtu aluseks. Leides end tühjuses, inimesel tekkis vajadus täita informatiivset vaakumit. Parimaks võimaluseks selleks osutus virtuaalne keskkond, milleks sobis moonutatud ja kahandatud neljamõõtmelise reaalsuse vorm.

Siin võib tekkida küsimus, et miks inimesed nõustusid selliste piiramistega, kuigi neljamõõtmelisel tasandil valdasid ise sellist vastuvõttu täiel määral? Põhjuseks on kavandus, mida võtsid kasutusele kõrgemate tasemete esindajad ja selle läbi nad said võimaluse suunata inimesi ilmaloovuse kõrgematele tasemetele. Ideaalsel juhul, inimkonna üleminek kõrgematele tasemetele, peaks toimuma läbi teadvuse avardumise, ehk läbi uute teada saamiste, samas unustamata oma eelmisi omadusi. Oleme varajasemates sõnumites rääkinud, et inimesed valdasid algselt ka viiendat teadvuse taset, millesse oli kätketud ka kolmanda ja neljanda tasemete võimalused.

Üleminek kuuendale tasemele tähendaks ühtseks koondumist, kuna kuuemõõtmeline vastuvõtt seob olemusi peenete vibratsioonidega, millised loovad impulsse mateerialike ilmingute vormimiseks, kuid see ei võimalda näha füüsilisi protsesse endid. Hierarhide jaoks selline kahandatud nägemus oli mugav, kuna see võimaldas luua impulsse, milliste energeetilised sähvatused viisid nende ideed rakendumiseni mateeria tasandil. Et nende kavatsused realiseeruksid mateerialikul tasandil edukalt, oli neil tarvis vaatlejaid kuuendast madalamatel tasemetel, kes kinnitaksid nende loodud impulsside edukust. Seetõttu osa vaimseid olemusi viisid oma tasemed kuuenda ja neljanda tasemeni, saades isegi otsesteks ja vahetuteks tegelasteks vahepealsetel tasemetel. Seega, vahepealsete tasemete esindajad tulevad kõrgematelt tasemetelt, ning neil reeglina ei ole reaalseid kogemusi eksisteerimiseks füüsilises reaalsuses. Selline omapära sai paljude moonutuste põhjuseks, millised ilmnesid mateerialike tsivilisatsioonide arengu käigus.

Selle näiteks võiks tuua seda, mis toimus Plejaadide ja Orionlaste tsivilisatsioonide teadvuses, kes olid inimkonna eellasteks. Mõlema tsivilisatsiooni esindajad valdasid algselt teadvuse viiendat taset, ehk tunnetasid omavahelist energeetilist seondust ja seondust planeetidega, millistel elati. Paraku hierarhide vaatevinklist need olevused ei olnud teadlikud paljudest peenematest ideedest. Kuid energeetilised piirid tasemete vahel ei võimaldanud edastada seda informatsiooni puhtal kujul, seetõttu oli otstarbekas viia mõningaid plejaadlasi seitsmendale tasemele lähemale, kus on tallel hierarhide ühtne andmebaas. Järgides seda eesmärki, seitsmenda taseme õpetajad suunasid oma abilisi alla, ning lõid juhendajate võrgu, kes valdasid kuuenda tasandi teadvust. Kuna sellised olemused alles tutvusid mateerialiku keskkonnaga, siis seetõttu ei olnud nad suutelised täielikult mõistma füüsilisi olevusi. Mõned neist laskusid veelgi allapoole, neljandale tasandile, et saada endale suuremat arusaamist.

Tasub ära märkida, et vaatamata oma piiratud võimalustele mateeria tasandil, vahepealsete tasandite esindajaist said parimad meistrid omas niššis. Kuuemõõtmelised olevused olid meistrid mateerialike ilmingute käivitamises, kuna neil oli juurdepääs protoainele, emotsionaalse energia ülitihedale ja universaalsele vormile, millest oli võimalik vormida mistahes elementaarseid osakesi. Vaimsed olemused, oma kuuenda tasandi teadvusega, andsid abilistele kõik õigused toimida protoainega oma äranägemise kohaselt, andes neile kätte ka juurdepääsu võtmed sellele. Selle tulemusel kuuemõõtmelised olevused muutusid materiaalse reaalsuse varjatud korraldajateks, nemad said võimaluse käivitada uusi füüsilisi avaldumisi mistahes mõõtmetes. Hierarhia esindajad, laskudes neljandale tasemele, olid abilisteks kuuemõõtmelistele olevustele, kes arendasid eraldi protsesse protoaine tasandil. Protoainet on võimalik võrrelda lõhkeainega ja hierarhide ideid  detonaatoriga. Detonaatorisse on kätketud mõttevorm, milline määrab tulevase plahvatuse võimsuse ja suuna, ning määrab ka sagedusi, millistel hakkavad levima selle energiad.

Kuuenda taseme esindajad, keda peate ingliteks, olid õppinud looma selliseid detonaatoreid kvaliteetselt, et protoainega loodud laine saaks levitada kõrgemalt tulnud ideid parimal viisil. Neljanda taseme esindajad vaatlesid igat lahvatust ja määrasid iga lahvatuse tulemust, et edastada oma tähelepanekud ja ettepanekud üles, mis võimaldaks teha veelgi edukamaid lahvatusi. Peale selle, neljanda taseme esindajad said oma juhendajatelt võtmeid, mis võimaldasid muuta neljamõõtmelise reaalsuse struktuure. Tänu sellele nad võisid valmistada ette keskkonda uuteks lahvatusteks, aidates lööklainel levida hulga pehmemalt ja valutumalt mateerialikele olevustele. Tuli arvestada sellega, et hierarhide poolt käivitatavad protsessid näisid lahvatustena üksnes neile,  kes olid seotud vahetult füüsilise ainega.

Lahvatus oma olemuselt oli hetkeline aine muutus, millele kaasnes sageli suur energia välja heitmine, ehk lahvatus kujutas endast forsseeritut protsessi, mis võis seotud olla sooviga ennetada, või mööduda teatud huvidest. Kuna hierarhide poolt käivitatavad protsessid olid mateerialike tsivilisatsioonide juhtimise atribuutideks, siis võiks oletada, et selliste ilmingute lahvatuste loomist oli tarvis selleks, et allutada füüsilisi olevusi oma tahtele. Enamusel mateerialikel loovustel ei olnud juurdepääsu protoainele, järelikult nemad ei olnud võimelised kontrollima füüsiliste ilmingute kulgu, ega käivitama oma protsesse. Seetõttu juhtimise struktuuri abil, mis oli loodud hierarhide poolt, avanes võimalus suunata iga ilma arengu käiku.

Jälgides neid arutlusi, te ehk tahaksite küsida, et  „miks ilmnes vajadus kontrollida füüsilisi olevusi, kui need ise olid kord tulnud kõrgematelt tasanditelt, kuid ühinedes alusenergiatega, hakkasid hoopis täide viima hierarhide ideid?“ Need loovused, kes arenesid läbi oma teadvuse avardamise, kolmandast viienda tasemeni, jäid pidama sellel tasemel, ega näinud mõtet liikuda edasi, kuna ees oli ootamas soovimatu ahendumine. Need tsivilisatsioonid tõepoolest arendasid paljusid hierarhide ideid ja teostasid neid mateeria tasandil. Kuid nende endi eluviisiks sai selliste plaanide teostamine. Paljude vaimsete olevuste arvates sellistel tsivilisatsioonidel oli ammu aeg tõusta järgmistele ilmaloovuse tasemetele,  kuid paraku füüsiliste olevuste vaatevinklist ülestõusu protsess, mida neile pakuti, seisnes degradeerumises, pannes neid kaotama uskumatult mahukaid mateerialike ilmingute vastuvõtu võimeid. Peale viiemõõtmelise avaruse vastuvõttu, võiks jätkata teadvuse avardamisega kuni kuuenda tasandini, aga mitte hüpata sinna, kaotades kogutud võimete võimalusi.

Hierarhia planeeris algselt just sellist protsessi, kuid ideede edastamisel vahepealsetele tasanditele, need said moonutatud. Selle põhjuseks oli ohjamatu võim mateerialiku avaruse üle, millist valdasid kuuenda tasandi esindajad. Kui mateerialikud tsivilisatsioonid oleks arendanud oma vastuvõttu kuuenda tasandini, siis nad oleksid saanud juurdepääsu protoainele. Sellega nad oleksid saanud võimaluse iseseisvalt reguleerida  protsesse omal planeedil, ning väljuda kontrolli alt, millega oleksid saanud ise otsustada, milliseid ideid rakendada või milliseid jätta tähelepanu alt välja. Võimalik, et selline vabadus otsuste tegemisel näis mõnedele vaimsetele tegelastele liiga ohtlikuna, seetõttu otsustasid teha korrektiive viiemõõtmeliste tsivilisatsioonide arengu plaanidesse. Vastavuses hierarhide plaanidele iga füüsiline tsivilisatsioon, mis oli jõudnud viienda tasemeni, võis valida ideede spektrist kõige meelepärasema, ning peale sellise stsenaariumi teostumise saaks kujuneda tsivilisatsiooni spetsialiseerumine ning valida oma arengu suund. Nii saaksid, samm sammult, teostuda vaimsete olemuste plaanid. Taoline kohustuste jaotumine näis hierarhidele kohane, kuna see võimaldas paremini süstematiseerida eksperimendi tulemusi, millised teostusid madalamatel tasanditel. Paraku olevused, kes olid jõudnud viienda tasandini, valdasid sedavõrd mahukat vastuvõttu, et ühe ainsa idee eostamine ühiselt, kogu tsivilisatsiooni ulatuses, näis liiga lamedana, ega pakkunud huvi. Neil oli palju mõnusam arendada korraga lõpmatut hulka ideid. Viies tase seisnes kollektiivses suhtluses vibratsioonide läbi, kaasaarvatult  ühiskonna kõigi esindajatega. Selline ebatavaliselt rikkalik olek võis saada viljakaks pinnaseks mistahes idee ülestöötamiseks. Sellise tegevuse osavõtjad võisid tunnetada, kuidas mingi mõttevorm saab täituda aegamööda uute vibratsioonidega, muutuda aina üksikasjalikumaks ja säravamaks, kuni oleks valmis kehastuma mateeria tasandil. Eesmärkide saavutamine teadvuse viiendal tasemel toimus läbi emotsionaalse suhtlemise, mille käigus arutlemine toimus värvides, üha eredamate ja aina uuematega. See oli vaatlejate jaoks kui energeetilise vilja küpsemine ning mis oli neile ka toiduseks. Kui ühine teostus sai küpseks, siis iga energeetilisest tegevusest osavõtja sai tunda kindlust ühtse kavatsuse teostamises, seetõttu ta oli võimeline tegema koostööd ülejäänutega. Hierarhia vaatevinklist ideede hulk, millised said küpseda viiemõõtmelises teadvuses ja seejärel kehastuda, pidid olema piiratud olekus üksnes iga ülesande läbitöötluse efektiivsuse nimel. Selline lähenemine oli seotud vaimsuste mentaalsete vastuvõttude domineerimisega emotsionaalsete vastuvõttude üle ning see oli esile kutsutud vajadusest analüüsida kõiki ideid põhjalikult. Hierarhia esindajad olid meistrid mõtete vormide paljususest eraldama struktureerimise kohaseid võtmelülisid ja nad võtsid uusi informatsioone vastu uute ideede võimalustena. Sellise vastuvõtu põhjuseks oli täieliku kontakti puudumine mateerialiku keskkonnaga, milles emotsionaalne energia jagunes eriplaaniliselt. Kuna hierarhia avarus oli läbistatud emotsionaalsest energiast, siis seetõttu vaimsetel olemustel tuli eksisteerida energia puudulikkuses. Kui võtta energiat valgusena, siis see võimaldaks näha asjade tõelist seisu, kuid kõrgemate tasemete esindajate elu on pimeduses (füüsilise elu suhtes), seega on neil võimalik näha üksnes mõningate füüsiliste ilmingute tahkusid. Et haarata oma tähelepanuga terviklikku pilti, oli neil tarvis paljutki juurde aimata ning see tõi esile vajaduse aktiivselt kasutada analüütilist mõtteviisi. Paljudele kõrgemate tasemete esindajatele, oma emotsioonide täielikuks kasutamiseks, jäi puudu energia ressurssidest. Ressursside all on mõeldud alt tulevate energeetiliste voogude jõudu, ehk emotsionaalsete vibratsioonide rikkust. Energeetilised piirid tasemete vahel olid keerulisteks filtriteks, mis lõikasid suurema osa sagedustest välja, seetõttu emotsioonide hulk jõudis üles äärmiselt piiratuna. Seda voogu võiks võrrelda valgusega, milles osa lainetest on piiratud, seega, hämar valgus ongi selleks puudulikuks energia vormiks. Vaatamata rikkaliku vastuvõtu võimalusele, vaimsed olemused ei suutnud avardada neid laineid, kuna nendeni jõudvas kiirguses puudus vajalik lainete sageduste hulk. Eksperimendi primitiivne nägemine väsitas vaimseid olemusi, seetõttu neile puhkamise asemel oli vaja hingamise võimalusi. Seetõttu paralleelselt alt tulevate vibratsioonide analüüsile, olemused lõid oma eksperimendi, milles said anda voli enda emotsioonidele.

Selles paralleelses eksperimendis hierarhia esindajail avanes võimalus tuua esile kogu sisemine rikkus, seega vibratsioonid, mis sündisid nende tunnetuste sulandumisel, olid tõemeeli kaunid. See oli vaimsetele olemustele suhteliselt uus tegevuste suund ja see oli analoogne viiemõõtmelisele avarusele. Olles sellises energia keskkonnas, oli võimalik modelleerida hulga protsesse, vaadelda unikaalsete ideede arengut, tunnetada imepäraseid ja eredaid seisundeid, millised mateerialikus reaalsuses ei ole vaatlemiseks kätte saadavad. Paralleelses eksperimendis, vaimsed olemused olid ise vahetuteks tegelasteks, seetõttu selline alternatiivne tegevus oli neile ülimalt meelepärane. Paraku ainsaks ja peamiseks puuduseks selles energeetilises avaruses oli eraldatus mateeriast. Hierarhia esindajate varjatud lootustel ei olnud seoseid füüsilise keskkonnaga, kuna kujundades oma kavatsusi isoleeritud avaruses, nemad ei olnud võimelised kandma oma ideid all toimuvatele protsessidele. Selliste unikaalsete mõttevormide ülekandmine sai toimuda läbi vahepealsete tasemete esindajate. Ja muuseas, mõningad vaimsed olemused olid laskunud alla just selle nimel. Paraku suurte võimaluste tõttu, juhtida mateerialikku keskkonda, neljanda ja kuuenda taseme olevused muutusid iseseisvaks väeks kogu ilmaruumi ulatuses, ning seetõttu olid võimelised tooma esile oma huvisid. Nende isiklikud kavatsused said teostatud läbi ülalt tulevate mõttevormide moonutamise, ning seejärel, peale formaalsete protsesside, sai ülesse edastatud kui eksperimendi tulemus, mis oli üksnes ligilähedane planeeritud tulemusele. Et kõrgemate tasemete esindajad ei tabaks pettust, siis analüüsiks edastatav vibratsiooni kogum sai kärbitud, et piiratud andmete kogumis oleks raskem märgata moonutusi. Vahepealsete tasemete esindajate soov varjata tõde oma juhtkonna eest, viis selleni, et piir mateerialiku reaalsuse ja ilmaloovuse kõrgemate tasemete vahel, muutus praktiliselt läbimatuks enamusele emotsionaalsetele lainetele. Kui seda takistust ei oleks, siis füüsilised olevused saaksid suhelda vaimsete olemustega otse, kuna kõik asuks ühtses energeetilises avaruses. Paraku filter, mis oli loodud kuuendal tasandil, ei võimaldanud alumisel ja ülemisel vabalt omavahel suhelda. Ainus võimalus sõnumi edastamiseks oli see, et tuli kasutada vahendaja teeneid, kellel oli võimalus igasse mõttevormi lisada omapoolseid korrektiive.

Analoogselt membraanile, mida olid loonud kuuemõõtmelised olemused, ka neljandal tasemel oli taoline kiht, kuid selle piirang ei olnud kuigi tugev. Blokeering, mis oli üles seatud reaalsuse kuuendal tasemel, lõi piiri kahe globaalse ilma vahele – mateerialiku keskkonna ja hierarhide avaruse vahele. Enamus vaimseid olemusi, kes eksisteerisid ülal, ei ole kunagi olnud all ja ka vastupidi, et enamusel füüsilistest olevustest ei olnud kogemust eksisteerida ülemistel tasemetel. Lähtuvalt sellest, neil kahel keskkonnal oli võimatu mõista teine teist. Informatsioonide ja tunnetuste vaheline piirangu olemasolu oli teinud nende koostöö mõeldamatuks, kuigi mõlema keskkonna esindajad  lootsid sellise koostöö edukusele. Nemad olid küll süüvinud oma kogemuste kogemiele, kuid tunnetasid väsimust neist tühja läinud püüdlustest. Mateerialikud olevused püüdsid hoiduda ülemiste tasemete meenutamisest, samas vaimsed olemused püüdsid leida rahuldust paralleelsetes eksperimentides. Ometi mõlemad unistasid sellest, et nende abstraktsed järeldused suudaksid aidata neid endid nende peamistes tegevustes. Sellised olid võimsa energeetilise barjääri olemasolu tulemused, mis oli loodud kuuendal tasemel.

Neljanda taseme blokeering oma olemuselt ei ole olnud kuigi oluline. See tulenes sellest, et neljas tase oli viiemõõtmelise avaruse üks lülidest, seetõttu seda oli mõtetu vaadelda viiendast tasemest eraldi. Teadvuse neljas tase on üksnes illusioonid, millised olid loodud kontrolli võimendamiseks füüsilise reaalsuse üle ja mis  tulenes kuuendalt tasandilt. Neljandat taset võiks kujutada informatiivse filtrina, mis oli paigutatud viiemõõtmelise vastuvõtu ette ja see oli ühtse avaruse viinud jagunemiseni kaheks ilmaks – füüsiliseks ja energeetiliseks. Selline filter toimis nii, nagu inimeste ilmas tsensuur, mis sõelus läbi kõik olemasolevad andmed, lastes need kriitilisest analüüsist läbi. Selle analüüsi peamiseks eesmärgiks oli see, et kogu kogemus, mis oli saavutatud mateerialikus keskkonnas, jagada kahte kategooriasse – puht füüsiliseks ja selleks, millel oli seondust energia ilmaga. Neljanda taseme blokeering seisnes andmete väljavõtus kõigest saadavast, mis võiks olla ülemineku lüliks füüsilisest ilmast energeetilisse. Blokeeringu mõju oli selgelt nähtav inimeste elus, kes olid sunnitud olema kas puht materialistliku lähenemise pooldajad, või peenmaailma olemasolu veendunud pooldajad, kuid samas jääda ilma paljudest sotsiaalsetest võimalustest. Selline piiritlemine inimeste vahel toimus selle arvel, et informatsioon peenmaailmast oli tugevalt moonutatud, ning inimene, vaadeldes füüsilist ilma oma tasemelt, ei olnud võimeline mõistma toimuvat otseselt. Seetõttu inimene, kes oli süüvinud peende plaani, sest oli pettunud kättesaadavates kontseptsioonides, langes sotsiaalsetest protsessidest välja, ega suutnud realiseerida end täisväärtuslikult. Neljanda taseme membraani nõrgaks küljeks oli see, et inimkond, ja paljud teised tsivilisatsioonid, kes olid minevikus saavutanud teadvuse viienda taseme, olid säilitanud oma kogemised alateadlikul tasandil, mis võimaldasid neil olla üheaegselt kahes ilmas – mateerialikus ja energeetilises. Informatiivne membraan võimaldas inimkonna teadvusel minna osade kaupa kolmandast tasandist neljandasse. Kuid siiski, kui inimestel õnnestuks meenutada oma viiemõõtmelise avaruse kogemised, siis oma keskendumise võimega neil ei oleks tahtmist minna neljandasse mõõtmesse tagasi.

Nüüd te võite küsida, et  „miks inimkond loobus viiemõõtmelisest vastuvõtust, ning tegi oma arengus sammu tagasi, leides end kolmandal tasemel?“ Vastuseks on, et see oli seotud tugeva energeetilise mõjutusega, mis levis üle kogu planeedi ning see pani enamuse inimkonnast sulguma emotsioonide tasemele. Inimtsivilisatsiooni mõõtmeis selline mõjutus avaldus relvastatud vastuhakuna, mis käivitas inimestes negatiivseid emotsioone, millistega traumeeriti enda olemust. Arvestades erilise emotsionaalse vastuvõtuga, mis oli iseloomulik teadvuse viiendale tasemele, disharmoonilised tunded olid eriti valulikud, mis pani inimolevusi eralduma ühtsest kollektiivsest olekust, ning madaldama oma vibratsioone. Läbi selle kogu inimkond jagunes paljudeks suletud ühiskondadeks, kus igal ühel olid omad arusaamised ja tõekspidamised. Neis suletud ühiskondades emotsionaalne atmosfäär säilis küll suhteliselt puhtana, kuid mingil hetkel ilmnesid rühmadevahelised rivaalitsemised, mis ajapikku madaldasid sisemist emotsionaalset fooni, mis pani inimesi madaldama oma emotsionaalset tundelisust veelgi enam, ning kokkuvõttes jäädi ilma kõigist energeetilistest võimetest, mis võimaldasid tunnetada peent plaani. Selle tulemusel inimeste teadvus muutus kolmemõõtmeliseks, ning sotsiaalne süsteem, mis kujunes ohu kaitseks, hakkas kontrollima mistahes püüdu avarduda energiate tunnetuste suunas. Lähtudes inimkonna arengu taandumisest, üleminek kolmandalt tasemelt viiendale kaotas aktuaalsuse. Relvastatud vastuhakk, mis oli vallandatud inimeste endi poolt, oli provotseeritud vahepealsete tasemete poolt, millised tegutsesid läbi teie galaktika võimsamate resonaatorite, mille madalad vibratsioonid olid suunatud inimolemustele ning olles sellises väljas, inimesed ei saanud hakkama oma olukorraga, ning nende rahulolematus avaldus füüsilisel tasandil. Ülejäänud maa elanikud, kellel puudus füüsiline keha, pidid varjuma planeedi sügavustesse, et säilitada oma vibratsioone puutumatutena.

Edaspidiseks võimsaks Maa mõjutuse eesmärgiks oli muuta inimkonna arengu suunda. Et muuta see lineaarseks, tuli heita kõrvale suur hulk enesetäiendamise variante, millised olid avanenud inimestele viiendal tasemel. Selline piirang oli seatud hierarhide poolt, et korrastada oma eksperimente mateerialikus reaalsuses, süstematiseerida andmeid, mis olid saadud iga viiemõõtmelise tsivilisatsiooni arengu ajal. Hierarhiad kujundasid selleks vahepealsed tasemed, mis olid abiks analüüside läbiviimisel. Paraku vahepealsete tasemete sekkumine füüsiliste olevuste ellu, osutus äärmiselt disharmooniseerivaks ja kasutusel olevad eesmärkide saavutamise viisid ei olnud enam kohased viiemõõtmelise vastuvõtu tingimustele. Vahepealsete tasemete esindajatel tuli täita kõrgemal seisvate korraldusi, seega mitmeplaaniline areng, mis pidi viima teadvuse avardumisele, tuli igas tsivilisatsioonis välja vahetada kitsama suunitlusega, selleks oli vajadus madaldada füüsiliste olevuste vibratsioone. Kui inimkonna puhul see oli võimalik läbi viia jäiga energeetilise mõjutuse, siis Orioni ja Plejaadi tsivilisatsioonile see mõjus pehmemalt, kuid moonutas siiski ka nende arengut. Plejaadlastele, kes olid kontaktis kuuenda taseme esindajatega, oli antud energeetilisi praktikaid, millised võimaldasid tunnetada kuuemõõtmelise vastuvõtu omadusi. Kuid paraku, selle asemel, et avardada plejaadlaste teadvust ja tõsta nende võimeid tunnetada veel peenemaid sagedusi, tõmmati nende silmavaade hoopis koomale, et nad süüviksid teatud vibratsioonidesse, millised olid uurimiseks kohasemad. Sagedused, millised tulenesid kuuendalt tasemelt, vastasid Plejaadlaste esindajate vajadustele ning nad süüvisid neisse niivõrd, et isegi unustasid oma igapäevase elu detailid ning kaotasid ühenduse mateerialiku keskkonnaga. Paljud plejaadlased, tunnetades ebamugavust füüsilistes kehades, püüdsid loobuda mateerialikest kestadest, et jätkata olemist üksnes energeetiliste olevustena ja seetõttu tegid oma teadvuses hüppe kuuendale tasemele. Läbides üleminekut, neist said hierarhide abilised protsesside täide viimises. Sellega neile kandusid üle ka kõik kuuenda tasandi piirangud. Seega, plejaadlased olid võimelised mõistma oma juhendajate pakkumisi, kuid ei olnud võimelised seda ellu viima neis mõõtmetes, kust olid ise pärit.  Ainus, mida nad olid võimelised pakkuma oma tsivilisatsiooni esindajatele, oli enesetäiendamise variant, mida olid kord ise läbinud ja mille tulemusel jõudsid kõrgemale tasemele. Selline arengu suund, mis seisnes ülestõusu soodustavates praktikates, muutus kõige levinumaks kaasaegsete plejaadlaste seas. Kuigi paljud plejaadlaste esindajad olid siiski sellisele lähenemisele vastu,
kuid kuuendalt tasemelt tulenev energeetiline mõjutus oli aegamööda haaranud neid enda võimusesse ja viis neid sügavatesse meditatsioonidesse, mis soodustas nende teadvuse ümberseadistamist.

Orionlaste tähelepanu viiendalt tasemelt neljandale pööras väline mõjutus. Seetõttu nendest said peamised informatiivsete avaruste väljatöötajad, mida hoolega ja jõuliselt kanti üle inimestele. Jutt käib informatiivsetest tehnoloogiatest, millised suunasid inimeste vastuvõtu virtuaalsele avarusele, millest sai neile neljanda taseme moonutatud vorm. Orionlaste endi jaoks informatiivsed tehnoloogiad ei olnud moonutatud, seetõttu nende tsivilisatsioonis need tehnoloogiad tulid esile mitmeplaaniliselt. Paraku orionlaste tsivilisatsioon arenes tehnoloogilises suunas, siis nende arengu piiranguks sai tähelepanu ühesuunalisus. Orionlased olid sotsiaalsel tasemel teinud läbimurde, kuid süüvides tehnoloogilistesse uuendustesse, jätsid kõrvale oma sisemise ilma ja isiklikud tunded. Sellist sammu pani neid tegema informatiivne maatriks, mis kandus nendeni läbi kuuenda taseme vibratsioonide. Orionlased, olles peene mõjutuse all, tundsid vajadust analüüsida ja luua aina keerulisemaid skeeme, kuid nad ei olnud suutelised samastama neid isiklike tunnetega. Nende uus vastuvõtu vorm, mis seisnes informatsioonide mahalugemises, võimaldas neil areneda meeletul kiirusel. Samas, nemad ei olnud võimelised märkama, et nende progress oli ühesuunaline, ehk lineaarne.  Neljamõõtmelise vastuvõtu vaatevinklist, mida nad kogu aeg täiustasid, nende ilm näis neile vägagi mitmekülgsena. Nende elu oli täis kõikvõimalikke informatiivseid elemente, millest oli võimalik konstrueerida kõikvõimalikke keerulisi skeeme. Kui nad vaataksid oma tegevusi viienda taseme positsioonilt, siis nad näeksid, et iga võte, mida nad kasutasid oma arengu käigus, kujutas üksnes kõigi ülejäänud võtete analooge, mis erinesid üksnes mõningate informatiivsete lisandite tõttu. Orionlaste huvitatus tehnoloogiatest ja nende vastuvõtu piirang, pani neid kaotama oma võimeid, seetõttu ei olnud nad võimelised saavutama uusi tulemusi. Kuigi hiljem nad märkasid negatiivset mõju nende väljadele, kuid nende endi poolt loodud kunstlikud keskkonna tingimused ei laksnud loobuda paljudest olevatest tehnoloogiatest. Tehnokraatlik arengu teekond on jätkuvalt orionlaste peamiseks suunaks. Koostööd teiste tsivilisatsioonidega nad  teevad samas kontekstis. Muuseas, kõik informatiivsed tehnoloogiad, millised olid maapeal välja arenenud, olid enamuselt Orionil välja töötatud ja millised said edasi arendatud inimtsivilisatsiooni poolt. Kusjuures maalased võitsid üle osa orionlaste töödest, mis võimaldasid kujundada teadvuse neljanda taseme kohast informatiivset filtrit. Virtuaalne reaalsus, millesse inimvastuvõtt aegamööda vajub, muudab võimatuks juurdepääsu peenele plaanile, selle asemel tuleb esile hoopis ahvatlev illusoorsus.

Elektroonilised tehnoloogiad pakuvad inimesele juurdepääsu piiramatule informatsioonide mahule, milles internet käesoleval ajal asendab reaalset Maa infovälja. Oma olemuselt virtuaalne keskkond on neljanda mõõtme analoog. Kui inimkond omandab kõik selle võimalused, muutub see neljamõõtmeliseks. Kuid selline arengu piirang viib inimesed tupikutesse. Inimesed, nii nagu ka orionlasedki, sattudes hoogu elektroonsetest tehnoloogiatest, unustavad enda emotsioonid, seetõttu peenmaailm jääb neile üksnes virtuaalseteks piltideks, millised on ilma energeetilistest energiatest. Vahepealsete tasemete esindajad hakkavad ise otsustama, milliste vibratsioonidega täita pilte, millised ilmuvad monitoride ekraanidele ja sellega saab määrata inimeste otsuste tegemist. Paljud inimesed unustavad isiklikud emotsioonid, kuna nende valikud on piiratud võimaluste ringiga, milline ei lase vastu võtta seda, mida edastab informatiivne keskkond. Elektroonse tehnoloogia arengu tulemusel kogu inimkond muutub täiesti kontrollitavaks, ning nende sotsiaalsete protsesside käik määratletakse vahepealsete tasemete esindajate poolt. Selline tendents on  juba minevikus olnud, kui sotsiaalne süsteem oli juhitav neljanda ja kuuenda peene plaani esindajate poolt. Minnes virtuaalse keskkonnaga kaasa, inimene kaotab võime mõista enda tundeid. Kuna tähelepanu on suunatud elektroonilistele kujunditele, siis tema keskendumine ei taju sisemisi tundeid. Informatiivsed tehnoloogiad teevad oma olemuselt inimese füüsilise oleku tühjaks ja ebahuvitavaks, sest  huvitatus on kunstlikust ja värvirikkast virtuaalsest ilmast. Inimesed soovivad samuti, nagu plejaadlasedki, kes tundsid ebamugavust mateerialikus plaanis olekul, tegid omal soovil hüppe kuuendale tasemele, teha hüppe omas arengus, ning minna üle virtuaalsesse keskkonda. Kuigi plejaadlaste üleminek teadvuse kõrgemale tasemele oli süüvimise üheks võimaluseks, kuid see ahendas nende võimaluste ringi ning sama süüvimisega võib lõppeda ka inimeste pagemine informatiivsesse avarusse. Nagu plejaadlastest, kellest said hierarhide abilised, nii ka inimestest, jäädes füüsilisest kehast ilma, võivad saada juhitav jõud kogu inimkonna ulatuses. Inimene, kes on sidunud end virtuaalse keskkonnaga, on võimeline mõttekiirusel looma uusi programme, milliste vahendusel saab kontrollida terveid inimkonna kihte. Kuid samas, ta ei ole võimeline märkama, et tema mõttekäik on kontrollitav virtuaalse keskkonna poolt, mille vahendusel teda ennast hakkab juhtima sotsiaalne süsteem. See toimub inimestega juba praegu, kus sotsiaalsed väljad korrigeerivad nende emotsioone, võib olla isegi teatud määral määravad nende samme ja käitumist.

Käesoleval ajal inimene on veel võimeline märkama seda kontrolli, sest on võimeline säilitama oma emotsionaalset tundlikkust. Uute energiate vood, millised levivad üle maakera, võimaldavad teravdada tundeid. Hierarhide plaanide kohaselt see aitaks märgata piiranguid. Paraku vaimsed olevused ei ole arvestanud totaalse elektroonse tehnoloogia levikuga ja muude kontrolli meetodiga planeedil Maa. Inimene, kes tänu uutele energiatele, on avanud oma peene vastuvõtu võime, võib šokeerida uuest teadvustusest ja see võib võtta temalt usu oma jõusse. Selgub, et kõrgemate tasemete mõjul, koosluses sotsiaalse keskkonna piirangutega, inimene püüab unustada energeetilisi võimalusi, millised on tal veel alles. Et mitte märgata oma eksisteerimise puudujääke, ta seob end vabatahtlikult virtuaalse keskkonnaga, mis on tema jaoks totaalseks ja lõplikuks illusiooniks. Selliselt saab edukalt realiseeritud hierarhide plaan korrastada inimkonna arengu protsessi. Kõrgemate tasemete plaani kohaselt inimeste täiustamise protsess jätkub läbi emotsionaalsete omaduste arendamise ning informatiivsest keskkonnast saab trenažöör, mis hakkab inimeses tooma esile teatuid tundeid. Paraku tugev vapustus, mis sünnib ülemineku hetkeil, võib panna inimesi üldse loobuma emotsionaalsest tundlikkusest ja nad hakkava reageerima pakutule puht mehaaniliselt, kaasamata oma loovuslikku alget.

Ehk ainsaks võimaluseks väljuda sellest olukorrast on see, et valmistada end aegsasti ette sellisele mõjutusele, mis on juba levimas inimkonnale kõrgematelt tasemetelt. Selline ettevalmistus võib seisneda viiemõõtmelise vastuvõtu saavutamises, mis saab kättesaadavaks tänu tärkavale tundlikkusele. Oma olemuselt on inimesel tarvis hoida tähelepanu oma üleelamistel, ning võtta need oma ümberoleva ilma tundma õppimise atribuudiks. Esmapilgul elektrooniliste tehnoloogiate omandamine toetab peenvõimete arendamist, mis aitab lugeda informatsioone. Peatselt tehnoloogilised rakendused võivad ära tunda ka inimeste emotsioone. Paraku virtuaalse keskkonna võimalused on põimunud lisaseadmetega, mille vahendusel käib kontroll inimese enda üle. Et pääseda piirangutest mööda, on inimesel tarvis suunata oma tähelepanu neile huvidele, kus ta on vaba vajadusest kasutada tehnoloogilist toetust.

Iseenesest mõistetav, et ei inimesed, ega orionlased, ei ole võimelised vabanema tehnogeense arengu teekonnast, kuid nad on võimelised säilitama tasakaalu, lubamata oma tähelepanul minna täielikult üle virtuaalsesse keskkonda. Ehk paljudele inimestele oleks abiks mõistmine, et nende loomulik keskkond ei ole ei kolmemõõtmeline, ega neljamõõtmeline informatiivne väli, vaid midagi enamat. Jutt käib teadvuse viiendast tasemest, mida valdab iga inimene juba sünnist alates. Seega, suunates oma peentunnetust teisele inimesele, võib taasluua tingimused sügavaks teine teise mõistmiseks. Kui inimene on varakult tabanud endal sellise võime, on ta suuteline astuma sellisele teele, kust kunagi ei astuta tagasi. Esmalt hakkavad kujunema eraldi rühmad ühtse kollektiivse teadvusega, mille seesmine atmosfäär hakkab innustama inimesi edaspidistele tunnetuste tõstmistele. Kui selline suhtluse tase muutub tavaliseks ja levib, siis ilmneb soodne võimalus avardada teadvust kuni viienda tasemeni, kogu inimkonna ulatuses.

Seega, see sõnum on neljamõõtmelisuse ülima piiratuse meeldetuletuseks, mis tegelikult on lahutamatult seotud viienda mõõtmega. Neljas tase oma olemuselt on paljude vibratsioonide koond, mis seisab füüsilise avaldumise taga. Kui vaadata igat sagedust eraldi teistest, siis vastuvõtt täitub paljude erinevate muljetega, kuid mis ei võimalda näha asjade olemust tervikuna. Midagi taolist võib juhtuda inimestega, kes unustavad end virtuaalsesse reaalsusesse, kes lähevad hingestatult kaasa eredatele kujunditele, kuid tunnetuste osas võivad sattuda segadusse. Et täielikult võtta vastu peenmaailma sageduste hulk, on tarvis vaadelda neid seonduses. Iga inimese keha on mingiks hologrammiks, ehk portaaliks, mis võimaldab haarata peene plaani kogu pilti, ning vaadelda seda palju kõrgemal tasemel. See võib toimuda tänu paljudele energeetilistele seostele, mis täidavad teie emotsionaalset keha ja nende abil on salvestatud kogu paljutahuline kogemine teie kõigi möödunud reaalsete kehastuste ajal. Kogetud muljete seas on ka selliseid, millised  vastavad viiemõõtmelisele vastuvõtule. Kui te saate neid värskendada (leiate viisi, kuidas seda teha), siis suudate vastu võtta energeetilist ilma ebatavaliselt ruumilisena. Püsides sellistes muljetes, teie energeetiline struktuur virgub ja avab teile palju võimeid suhelda peene plaaniga. Selline teadvuse avardumine valmistab inimest suhtlema uute energiatega, ja hoiab ära võimalikust ülemineku šokist. Kui inimese energeetiline keha on piirini ahendatud, siis energiate vood, millised läbivad keha, võivad viia keha ülekoormuseni, millega kaasnevad vapustused, millised panevad teda põgenema virtuaalsesse keskkonda.

Kui äratada üles oma emotsionaalne teadvustus ja õpetada oma energeetiline keha virguma, siis suhtlus uute energiatega hakkab soodustama vastuvõtu ja rikastama tundlikkust. Selline enese avamine võimaldab inimestel kontakteeruda oma kehas olevate sügavamate tunnete tasemetega, ning emotsionaalne lähenemine aitab luua tundelisemaid suhteid, millised soodustavad üleminekut viiendale tasemele. Selline lähenemine takistab inimese teadvuse kadumist virtuaalsesse keskkonda, ning aitab luua eeldusi kollektiivseks rühmateadvuse kujunemiseks.

 

 

Kanaldus on tõlgitud KRAYONEESTI poolt, toimetas Jane Allika

Kategooriad:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.