|
Mis põhjusel tekib inimesel vaimuhaigus? Mida see tähendab kogu inimkonna jaoks?
Vaimuhaigus tekib vaid inimesel, kelle vaim on nõustunud seda kogema. Osa indiviide soovib maailmaga jagada midagi sellist, mida saab väljendada vaid oma seisundi kaudu. Osa teeb läbi seisundil põhineva sügava isikliku õppetunni. Pidage meeles, et lõppkokkuvõttes on iga inimlik kogemus armastuse teenistuses. Iga kannatus on hinge üldteekonna sisend, mis peab teda lõpuks juhtima tugevasse armastuse kogemusse. Seda nagu paljusid inimkannatusigi on ühe eluea raamides raske mõista, kuid teisiti see olla ei saa. Kannatused pole võimalikud ilma piiratud vaateväljata ja kannatusteta ei saa leida inimeseks olemisse sisestatud sügavat armastust.
Need, kes vaimuhaigustega töötavad, teavad, et erinevaid diagnoose ja erinevaid sümptomeid, mis sobivad mitmetesse diagnoosi kategooriatesse, on palju. Isegi pinnapealne arusaamine tänapäeva psühholoogiast kinnitab, et iga inimese vaimuhaigus on väga ainulaadne. Kroonikate vaatenurgast, vaimu vaatenurgast me saame öelda, et võrreldes sellega, millest teie praegu aru saate, on vaimuhaigusel veelgi tugevam individuaalne olemus. Diagnoosid aitavad grupeerida teatud sümptomeid ja aitavad teil korraldada vaimuhaigete inimeste kohtlemist. Lõpuks on vaimuhaigus uskumatult individuaalne kogemus, sest see põhineb suhtel, mis inimesel on iseendaga vaimu tasandil. See suhe on väga intiimne ning seda pole kahe inimese vahel võimalik isegi edastada.
Seetõttu võib vaimuhaigus olla mitme erineva asja tagajärg, mis pakub inimestele palju erinevaid kogemusi ja õppetunde. Vaimuhaigus võib olla füüsilise trauma tagajärg, kui informatsiooni füüsilise töötlemise protsess ajus on katkestatud. Selle tähendus ja põhjused on väga sarnased nendele tähendustele ja põhjustele, miks inimesed üldse füüsilisi traumasid ja vigastusi kogevad. Vaim viib inimese valu või viga saamise kogemusse siis, kui ta sellest kogemusest mingil moel kasu saab.
Kui vaimuhaigus ei arene otseselt mitte aju või kesknärvisüsteemi traumast, võib selleks olla erinevaid põhjuseid. Näiteks inimesed, kes on lapseeas tugeva selgeltnägija võimega ja nad ei saa selle mõistmiseks abi ega tuge, kaotavad konsensusliku reaalsuse taju. Teisisõnu võtavad nad reaalsust, mida enamik inimesi võtab tegeliku reaalsusena, arvatava reaalsusena. Selgeltnägijast laps saab informatsiooni nii kolmandast dimensioonist inimestelt kui kõrgemalt tasandilt hingejuhtidelt, inglitelt, oma kõrgemalt minalt.
Väga väike laps ei erista vaimu tasandi informatsiooni füüsilise keskkonna informatsioonist. Kuna lapse jaoks on kõik ühesugune, siis ei suuda ta vahet teha maise maailma ja vaimumaailma asjadel. Kõik on seotud tema endaga ja ta võtab kõike temasse puutuvat kas teda armastavana või mitte armastavana. Lapse vanemaks saades hakkab ta tajuma kokkuleppelise reaalsuse ja vaid temani jõudva info erinevust. Kui ta ei ole sellel ajaperioodil turvalises ja armastavas keskkonnas või kultuuris või perekonnas, mis aitab tal valikut teha, seisab laps valiku ees. Enamik lapsi hakkab blokeerima kõiki stiimuleid, mis ei pärine kolmanda dimensiooni maailmast, ning kaotab lõpuks seeläbi oma selgeltnägemise ande.
Siiski valib osa lapsi seda endale teadvustamata selgeltnägemise ühenduse säilitamise ning seetõttu kogevad nad kahte eri reaalsust. Esimene on reaalsus, mille suhtes enamik inimesi nõustub, et see on „tõeline“ ja mugav, ning teine reaalsus on see, mida laps näeb oma vaimus. Mõnda aega väljendub tema vaimureaalsus fantaasiana, kuid lõpuks tekib mõra sellesse, kuidas ta ümbritsevat maailma tajub ja kogeb.
Toetuse ja armastuseta ja eriti siis, kui laps teeb läbi valusaid kogemusi, mida ei ravita, mõra tema meeles süveneb. See võib süveneda mitmel erineval viisil ja jõuda erinevate diagnoosideni. Mõra võib kasvada nii sel moel, et kahe reaalsuse vaheline lõhe kasvab väga suureks ja isik ei suuda enam eristada mis on mis, kui sel moel, et algsest mõrast tekib juurde palju uusi mõrasid. Kummalgi juhul ei suuda isik kulgeda mööda konsensusliku reaalsuse teid, ta ei suuda ennast suhestada, et elus hakkama saada ning ta ei suuda käituda ühiskondlikult mõistetavalt. Nii tal vaimuhaigus diagnoositaksegi. Vaimuhaigus on vaimu teenistuses muudelgi põhjustel ja funktsioonidel.
Mõranemist põhjustab veel üks protsess. See on siis, kui laps saab nii haavata, et seda pole võimalik parandada ja see purustab tema enesetaju tõeliselt. Laps blokeerib haiget saanud osa endast ning kui lapse meel blokeerib traumaatilise mälestuse, siis tõkestatakse ka kõik see, mis tema meeles on selle mälestusega seotud. Nii kaotab laps suured osad oma mälestustest ja suured osad omaenda mõtetest. Kui see juhtub piisavalt sageli või piisavalt drastiliselt, lõhestub meel lõpuks sellisel määral, et viimaks muutub ideede, sündmuste, inimeste, reeglite, käitumiste ja mõistmiste vaheliste normaalsete ühenduste kokkusobitamine võimatuks. Isikul kaob järg, mis on sobiv ja mis on ebasobiv. Vahel võib see inimese viia võimetuseni tunda emotsioone või ära tunda teiste emotsioone. Selline tagajärg võib olla tervendamata traumaatilisel kogemusel.
Lõpuks mõjutavad vaimuhaigust, kuid enamasti ei tekita seda, ka keskkonna keemilised mürgid, mis häirivad kesknärvisüsteemi neuroloogilist talitust. Vaimuhaiguste arvu kasvu põhjustavad osaliselt keemilised toksiinid, mis on sulandunud kesknärvisüsteemi ja segavad mõtlemist. Tüüpiliselt see üksinda vaimuhaigust ei põhjusta. Kuid selle panus närvisüsteemi toimimise rikkiminekuks on märkimisväärne. Kui mingid muud tegurid on liikvele lükatud, siis muutub see halvendavaks asjaoluks.
Üldiselt on sõnum inimkonnale vaimuhaiguste suhtes kahekordne. Esimene sõnum. Sõltumata sellest, kas teil on vaimuhaigusega kokkupuudet või mitte, kutsutakse teid üles pöörama tähelepanu viisidele, kuidas te reaalsust tajute. Maailmas toimub palju rohkem kui te varem üldse haarata oleksite suutnud. Ja teine sõnum on kujunemas kohustuseks. Te peate omaks võtma kõik toksilised ained – nii füüsilised reostajad kui mürgised käitumismustrid ja kuritarvitamised ning nad neutraliseerima. Te olete rahumeelsemaks ja valgustatumaks maailmaks arenemise keskmes, kuid see nõuab teilt reaalset süvenemist enda ja teiste vigastamise viisidesse. Tunnetage iga valu tõeliselt ning siis vabastage end temast lõplikult. See on võimalik, sest ainus põhjus, miks te praegusel ajal elate, on see, et teis on piisavalt julgust neile asjadele vastu astuda. Leidke oma elu armastus ja liikuge selles suunas.
Kuidas vaimuhaigete inimestega kõige paremini suhelda?
See sõltub sellest, kes oled Sina, ja inimesest, kellega Sa suhelda soovid. On vaimuhaigeid inimesi, kes on kaotanud sideme reaalsusega nii tugevalt, et nad võivad olla ohtlikud iseendale ja teistele. Nende puhul on eriti oluline, et nad saaksid abi, mis nende tegutsemist piirab. Nende tegutsemisvõimet peab piirama ja piirid peavad olema paika pandud nii, et loodud piiratud vaimses ruumis saaksid nad kasutada oma meelt. Ühiskonnana on oluline leida kaastundlikud ja õiglased viisid selliste piirangute tagamiseks.
Tegelikult on see kingitus. Kui vaimuhaige inimene sooritab kuriteo või vigastab kedagi mingil muul moel, siis kuskil oma meeles on ta oma tegevusest teadlik ja tunneb piina samamoodi nagu terve inimene. Iga indiviidi meeles on mingi osa sügaval vigastamata ning see mõistab empaatiat, kogeb empaatiat ja saab haiget, kui teisel on valus. Ükskõik kui segamini inimese meel on, siis sügavam osa saab alati aru, et ta on kellelegi haiget teinud ja see traumeerib teda tugevalt. Enesele ja teistele ohtliku inimese tegevuse piiramine on kingitus ja ühiskonnas on äärmiselt oluline leida kaastundlikud ja õiglased viisid selle teostamiseks.
Suhtlemiseks vaimuhaigete inimestega anname kõige olulisema üldise reegli, milleks on autentsus. Mitte kedagi, ei vaimuhaiget ega tervet inimest, ei teeni teesklemine, et Sa ei tunne seda, mida Sa parajasti tunned. Kui tunned ennast ebamugavalt, siis pole vaja säravalt naeratada ega rõõmu teeselda. Hoopis vingerda ja väänle veidi. Vaimuhaige jaoks on tegelemine kellegagi, kes on autentne, tähendusrikas kergendus. See ei tähenda, et Sind aitab kõigi emotsioonide jagamine või ülereageerimine, kuid ära püüa väljendada tunnet, mida Sa ei tunne. Ära teeskle rahulolutunnet, kui Sul seda pole. Ära teeskle rõõmsat meelt, kui Sul seda pole. Inimese, kes juba võitleb reaalsuse ree peale püsima jäämise pärast, võib ebakõla Sinus viia üdini segadusse. Kui vaimuhaigel inimesel on niigi raske püsida sotsiaalselt kokkulepitud reaalsuses, siis ebaautentsus süvendab signaalide sassi minekut veelgi. Selline üldreegel kehtib kõigile. On veel asju, mida vaimuhaigetega paremaks suhtlemiseks teha saab, kuid kõik nad põhinevad autentsusel. See on lähtekoht, mille me teile anname.
On veel üks asi, millest me teile rääkida soovime ja see puudutab kollektiivse tasandi suhet vaimuhaigetesse inimestesse. Vaimuhaigused on alati eksisteerinud ühe osana inimseisundist. Perekondades ja kogukondades on vaimuhaigeid olnud läbi ajaloo ning et neile jõudsalt edenemiseks ruumi anda, kohandasid perekonnad ja kogukonnad oma norme. Ühiskonnas, eriti lääneühiskonnas on toimunud nihe ning tööle keskendumine on pannud ühiskondi ennast aja jooksul ümber struktureerima. Loodud on avalik kogukond, kus töötajad on avalikud ja nähtavad ning mitte-töötajad on muudetud nähtamatuteks.
Moodsates lääne ühiskondades ei kaasata alati noori inimesi, näiteks lapsi täiskasvanute maailma nii, nagu seda tehti minevikus. Kogukond, ühiskond lükkab kõrvale ka vanemad inimesed, kes on jäänud pensionile ja enam tööl ei käi. Sarnane dünaamika toimib ka nende suhtes, kellel on vaimuhaigus. Vaimuhaige ei suuda sageli raha teenida ning lähtuvalt teie ühiskondade toimimisfunktsioonidest jääb ta teistele koormaks. Sageli peredel, kellel pole ressursse – raha, kogukonna tuge ja teisi inimlikke ühendusi, mida on vaja vaimuhaige inimese aitamiseks, jääb viimaseks võimaluseks saata inimene ära asutusse, kus tema eest füüsiliselt hoolitsetakse.
Aja jooksul on vaimuhaiged inimesed kogukondadest isoleeritud ja kogukonnad on unustanud enda kohandamise mitmekesisuse jaoks ja mitmekesisuse kogemise. Te olete kaotanud paljude vaimuhaigete inimeste elutarkuse, loovuse ja õnnistuse. Samamoodi on see kaduma läinud laste ja eakate inimeste osas, keda ühiskondlikku ellu pole kaasatud. Et saaksite inimperekonnana jõudsalt edasi areneda, peate uuesti õppima eri tüüpi inimesi kaasama. Nende puhul, kes teie arvates on piiratud, te avastate, et nad pole mitte piiratud, vaid teist lihtsalt erinevad. Kui vaimuhaige inimene kogeb alternatiivreaalsust, siis võib seal mõnikord olla vaimne sõnum või vaimne tarkus. Ülim reaalsus on täidetud kõiki inspireerivate lugudega. Kahe reaalsuse vahel tantsides kogeb vaimuhaige inimene tihti alternatiivreaalsuse säravat huumorit. Neil inimestel on palju, mida jagada.
Ühiskondlikul tasandil on vaja, et te kõik tõmbaksite oma fookuse ära sellise elu ehitamiselt, mis muudab teid kõige tõhusamaks töötajaks. Selle asemel leidke võimalus elus tempo maha võtta ning võtke ruumi rääkimisele, kuulamisele ja suhtlemisele vanemate inimestega, väikeste lastega, vaimuhaigetega ja kõigi teistega, kes on omal moel mitmekesised. Tehke seda perekonnas, naabruskonnas ja oma igapäevastes toimetustes. See võib tähendada, et suhtlete inimesega, kes räägib teises keeles, kellel on teistsugused huvid, teistsugused võimed. Toimumas on globaalne segunemine ning omavahelise ühenduse tugevnedes tagab see lõpuks inimperekonna pääsemise. See nõuab teilt aja maha võtmist ning selle asemel, et tähtsustada end sellise tegutsemise kaudu, mis defineerib teid töötajana või paneb teenima suuremaid isiklikke füüsilisi ressursse, on vaja hakata tähtsustama omavahelist seotust. See, mida igaüks kõige enam igatseb, on soov olla rohkem seotud kõigi kaasinimestega ning avanemist suure armastuse kaevuna, mis teie sees peidus on. Võta kiirust maha ja kasuta iga võimalust, et veeta ohutult aega vaimuhaigete inimestega. Ava oma süda ja mõistus järgneb talle.
Isiksuse häireid nagu nartsissism tundub ühiskonnas olevat metsikult. On see kurjuse vorm või allikast eraldatus? Või on nendel häiretel muu põhjus? Kui me selliseid häireid oma elus kogeme, siis mis on need õppetunnid, mida me õppima peame?
Neid käitumisi saab kõikjal maailmas mõista inimliku ühenduse teema kaudu ja idee kaudu, et te olete alati olnud täielikult ühendatud. Selline on universumi seadus. Kogu inimlik kogemus on aga loodud ja ehitatud tajule, et te olete eraldatud.
Kui inimlikuks kogemuseks on enda eraldatuse kogemine ja eraldatuse kaudu uute ühenduste loomine, siis inimkonna uueks evolutsiooniks on eraldatuse mängu lõppemine. Te olete eraldatuse illusiooni lõpetanud ja enda võtmine eraldiolevana pole enam kasulik. Seetõttu areneb inimkond ÜKS olemise mäletamise suunas. Iga indiviidi peamine suund on omavahelise seotuse mäletamise suunas ja seeläbi mäletamise suunas, kes ta tõeliselt on. Selleks, et endale midagi meelde tuletada, pead Sa kõigepealt märkama selle puudumist. Kui Sa iialgi ei tea, et Sa midagi ei tea, siis pole Sul võimalik ka seda õppida. Paljud on seda taibanud oma isiklikul teekonnal. Enamasti eelneb kasvavale, laienevale kogemusele pimeduse aeg või aeg, mil on tunne, et ei teata absoluutselt mitte midagi.
Esimene samm õppimises on tunnistamine, et Sa ühte asja ei tea. Viimase umbes kahesaja aasta jooksul olete loonud planeedil aina rohkem ja rohkem omavahelisi ühendusi, kasutades suhtlemisvahendeid, transpordivahendeid ja kultuuride lõimimist. Viimase kolmekümne aastaga on globaliseerumise protsess tõeliselt kohalt võtnud. Üksteist paremini tundma ja vaatama õppides olete aga samal ajal paljudes kultuurides arendanud suuremat isolatsiooni igapäevastes kogukondades. Siin tuleb seega mängu paradoks ja ta on selleks, et aidata teil ära tunda, et olete omavahel seotud viisil, mille peale te kunagi varem pole tulnud. Paradoks tõmbab tähelepanu. Kordame, paradoks seisneb globaliseerumises, mis tekitab ühendustunde kõigi maailma inimeste vahel ning kultuuride evolutsioonis, mille tagajärg on vähesem koosolemine oma kogukonna inimestega. Tööstusajastul on arenenud terve isolatsiooni muster, mille järgi inimesed veedavad vähem aega lähedastega, nad suudavad konflikte rohkem vältida kui neid selgeks rääkida, nad väärtustavad iseseisvust ja autonoomiat ning hoolimata sellest, et globaalselt on teie ühendus suurenenud, on teie üksindus samal ajal kasvanud.
Seega globaalse ühenduse ja isikliku üksinduse vahel on pinge. Selle pinge tulemusena jõuab igaüks individuaalselt äratundmisele, millest ta puudust tunneb, jõuab äratundmisele viisist, kuidas tema süda loob ühenduse teda ümbritsevate inimestega. Sel moel kutsutakse teid oma südant avama ning ümbritsevate inimestega ühendusi teostama. Te olete kutsutud avama teadlikkust teiste kannatustele, teiste headusele. Teid kutsutakse arendama empaatiat – mitte seda empaatiat, mis lähtub ideest, et teine inimene on teine, vaid põhineb püsival faktil, et te olete ÜKS – Sina oled tema ja tema on Sina. See, mis juhtub Sinuga, juhtub kõigi teistega. Isiklikul tasandil juhtub valdavalt see, et just enne kui inimene jõuab ühendatuse tajuni, läbib ta sügava üksindusperioodi tundes, et ta pole ühendatud mitte kellegagi. Selle informatsiooniga resoneerivad paljud. Te olete seda tundnud, te olete seda näinud.
____________________________________________________________
Sõnumi kanaldas Akasha kroonikast Jen Eramith, MA, Akashic Transformationsi kaudu.
See ja teised sõnumid www.AkashicTransformations.net Eesti keelde tõlgib Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega.
|