VÄÄRT MÕTTED EINAR LAIGNALT

“Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond.”

„Praegu Euroopas toimuv vastab üks-ühele Rooma impeeriumi langusele,“ hoiatab nädal tagasi 80 aastaseks saanud ajaloofilosoof ja teoloog Einar Laigna, „aga nii nagu siis ei saadud sellest aru, ei saada nüüdki. Vastupidi – me oleme veendunud, et maailmas toimub mingisugune tohutu areng ja meie oleme selle arengu tipp.“ See pole veel kõik – Laigna näeb, et Euroopa päästjaks võib saada Venemaa.

Olete teoloog ja filosoof ning eriti pühendunud keskaja uurimisele. Mille poolest erineb keskaja maailmapilt tänapäevasest?

Mineviku kultuurid olid kosmilise tajuga – kõik maine oli seotud sellega, mis toimub avaramas maailmas, päikesesüsteemis tervikuna. Praegu elame küll kosmoselendude ajastul, kuid mõtlemise viis on kummalisel kombel Maa- ja egokesksem kui ei kunagi varem. Selle kõige paremaks näiteks on see meeletu iseenda pildistamine: universum minu taustal. (Naerab.) Sellist egotsentrismi ja iseendasse kinnistumist ei ole ajaloos vist enne olnud. Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. (Mõtleb natuke.) Õieti on mass alati juhm. Ja ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda – mis nad teevad nendega?

See öeldaksegi ju olevat valitsejate eesmärk – võimalikult palju mõtlemisvõimetuid kodanikke.

See küsimus on ajaloos väga tuntud, ehkki temast on räägitud väga erineval viisil. Tulles keskaja juurde tagasi, 15. sajandist on pärit kuulus raamat „Der Hexenhammer“ ehk „Nõiahaamer”, kus on tolleaegses natuke lillelis-poeetilises keeles kujutatud samasugust psühholoogilist sõda, nagu meil praegugi käib, aga seda teksti peab oskama lugeda. „Nõiahaamris“ on näiteks selline peatükk nagu „Kuidas seista vastu nõidusele”. Tõlgime selle tänapäevakeelde: kuidas seista vastu ajupesule ja psühholoogilisele manipulatsioonile? Mis tagab isiksusele selle tugevuse, et tema peale ei hakka mingi manipulatsioon ega propaganda – ehk nõidus? Mis teeb inimese roostevaba-terassoomustugevaks, et kõik nooled kukuvad tema pealt maha? See hakkab peale karakterist. Aga enamik inimesi on nõrgad.

Või kui tulla ajaloos lähemale… Lugesin hiljuti toredat ajalehte aastast 1941: Nõukogude baasid tulevad Eestisse. Mida kirjutas toona Eesti Päevaleht? „Nüüd on Eestile tagatud ärevas rahvusvahelises olukorras kaitse.“

Sama jutt, mis praegu.

Täpselt sama jutt. See on nii üks ühele, et vaheta nimed seest välja ja lase uuesti trükki.

800 aasta jooksul on Eestis olnud 15 võõrvõimu. Igat neist on ellu viidud kindlat tüüpi eestlaste abil, kes on valmis seda võimu teenima, et saavutada ühiskonnas teatud positsiooni, mis tagab neile kergema ja parema elu. Et seda positsiooni säilitada, tullakse omadele kallale. See on eesti psüühikas nii määravaks saanud. Nimetused muutuvad, olemuslikult jääb kõik samaks.

Miks me võtame kõike Venemaaga seonduvat nii valuliselt?

See on väga oluline küsimus, sest see on küsimus eestlasest enesest. Me peame ennast väga intelligentseks, targaks, haritud rahvaks. Rahvaks, kes kõike mõistab ja kes on pädev maailmas toimuvat kritiseerima. Ent me ei oska ennast panna teise seisukorda ja vaadata, millised me kellegi teise pilgu läbi välja näeme.

Igal rahval on ajaloost valusad ja rängad mälestused. Meie valus koht on Teise maailmasõja algus – küüditamised, mahalaskmised ja pärast sõda toimunud teine laine repressioone. Eesti rahva hinge on löödud raske haav. Need haavad ei kao kuskile, need ladestuvad ja loovad hirme – see on täiesti mõistetav ja arusaadav. Aga me oleme ainult üks osa selles suures Teise maailmasõja hävingus. Kas me tõesti ei saa sellest aru?

Kahtlemata kannatasid sõjas kõik pooled, kuid meie jäime väikese ja süütuna sõdijate vahele.

Kui me end haritud rahvaks peame, ei tohiks me siiski unustada, kuidas algas Nõukogude võim Venemaal endal. Nõukogude võimu kehtestamise käigus mõrvati Venemaal nelja aastaga 18 miljonit (kindlasti paremat) vene inimest – aadelkonda, intelligentsi, talupoegi, neid, kes eelmist ühiskonda kandsid. Vene rahvas ise oli esimene Nõukogude võimu ohver. Meie pääsesime selles mõttes veel suhteliselt kergemini, et siis oli Trotski suur repressioonidelaine juba möödas. Kas need sõjad vene rahvale ei olnudki šokk? Kas need kümned miljonid, kes hukkusid, ei ole kaotus?

Veel hirmsam on türklaste poolt armeenlaste peal toime pandud genotsiid, mis algas juba 19. sajandi lõpul – poolteist miljonit tapetut! Ma olen Armeenias elanud, näinud neid pilte ja tean – seal mitte lihtsalt ei tapetud, seal tapeti kõige võikamal, sadistlikumal moel. Visati väikesi lapsi õhku ja püüti püssitäägi otsa kinni, ema nähes murti põlve peal laste selgroog. Kui seda üksikasjaliselt kirjeldada, hakkab õudne mõelda, et inimesekujulised olendid võivad niimoodi toimida. Ma ei hakka pikalt lugema, aga peaaegu igal rahval – kellel vähem, kellel rohkem – on ajaloos need valusad haavad, mis karjuma panevad.

Nii et me ise oleme oma eksistentsile sama suur oht kui Venemaa?

Mina olen ajaloofilosoof, kes istub üleval oma tornis, vaatab panoraami ja näeb, kuidas kõik on ajutine: kõik tuleb ja läheb ja kaob. Selle tõttu tuleb ehitada seda, mis püsib igavesti.

Kui eesti rahvas tahab selles ida-lääne pendlikõikumises püsida, siis see õnnestub, kui jääme iseendaks ja iga moega kaasa ei jookse. Ma saan aru, et tuleb ajada diplomaatiat, sellega riik peabki tegelema. Aga selle diplomaatia varjus peame meie elama oma elu enda moodi. Oma seadused ja oma kultuuri ise määrama.

Te ütlesite kunagi ühes oma ettekandes, et võib juhtuda, et Venemaa päästab maailma. Mida te sellega mõtlesite?

Paavst Johannes Paulus II, kellel oli muuseas väga suur osa Nõukogude Liidu lõppemisel, pühitses Venemaa neitsi Maarjale. Kui vaadata, kuidas õigeusu kirik taastab Venemaal vana kultuuri, samal ajal kui lääs muutub aina tigedamaks omaenda aluste vastu, siis paraku…

Muuseas, viimases intervjuus, mille Hitler andis Šveitsi ajakirjanikule, ütleb ta, et on oma suhtumist venelastesse täielikult muutnud. Hitler ütles, et lääs ei mõista Venemaad ja et Venemaa veel päästab Euroopa. See ei ole minu väljamõeldis, palun seda arvestada.

Aga sellele, mis praegu läänes toimub, saab panna ainult ühe nime – häving!

Nii et demokraatia ühiskonnakorralduse vormina on määratud hävimisele?

Anlgoameerika arvab, et ainult nende demokraatia on õige.

Aga mis on demokraatia tegelikult? See on rahva tahe. Rahva tahe alles jääda, elada, süüa saada, ravi saada.

Kui rahvas ei saa presidentigi valida, kus siis demokraatia on? Te peaksite ju aru saama, millises vales me praegu elame. Ja vales elamine lõppeb krahhiga.

Samas kapitalism pakub rohkem vabadust.

Kapitalism hävitab elu, sest ta on üles ehitatud inimese halbadele omadustele – ahnusele, edevusele, eneseõigustusele, saamahimule ja jokitamisele. Enam ei ole tähtis tõde, tähtis on, et asi oleks jokk. Ja kui moraal hävitatakse, siis on kõik. Siis jutud majanduskasvust ei tööta.

Võimul on kolm kindlat printsiipi: esiteks võimukeemia – see tähendab, et riigi valitsusel ja poliitikutel on autoriteet ja rahvas austab neid; teine on võimufüüsika – see on majandus, energeetika, oma valuuta, loodusvarad, mis peavad kuuluma riigile, kes saab neid iseseisvalt käsutada. Kolmas printsiip on kõige alus – see on metafüüsika. Metafüüsika tähendab, et olemasolu peab olema mõtestatud. Kui seda asendab majanduskasv ja tarbimine, siis on ainult aja küsimus, millal ühiskond upakile lendab.

Ja kelle saagiks selline ühiskond saab? Primitiivsete rändrahvaste, kellel on suur sigivus ja elu mõte mujal. Nad tulevad sööma sealt, kus midagi võtta on. Nii on maailmas ennegi olnud, seda on ju nii lihtne mõista.

Ka vandenõuteoreetikud räägivad nõnda.

Miks need VANDENÕUteooriad on?! Mida sõna „vandenõuteooria“ tähendab? See sõna on välja mõeldud selleks, et vale saaks ennast tõe eest kaitsta. Kui tõde tuleb välja, siis nimetatakse see vandenõuteooriaks, ja inimesi, kes neid teooriaid levitavad, peetakse veidrikeks ja mitte tõsiseltvõetavateks. Aga kui inimene ütleb, et meid juhivad sisalikud – vihjan siin David Icke’i reptiiliteooriale –, siis tavainimesel tekibki kahtlus tema tervemõistuslikkuses.

Nende asjade kohta võin öelda esiteks, et me ei tea. Ja teiseks: kõik on võimalik. Seda saab hästi põhjendada – kas võime öelda, et teame maailmast kõike lõpuni? Loomulikult ei tea. Kuidas saame siis öelda, et meie praegune teadmine on lõplik ja viimane? Öelge üks teadusala, mis on jõudnud lõppu ja mis võib öelda: valmis, kõik! Sellist pole olemas. Miks peaks keskmine aste, kus oleme praegu, olema lõplik tõde? See on hetkeseisutõde.

Mina näiteks ei julge kindlalt ümber lükata hüpoteese, mis väidavad, et kuu on seest tühi kunstlik taevakeha, mille sisepinnal on ehitised. See kõlab küll nagu „Totu Kuul“ (Nikolai Nossovi pool sajandit tagasi kirjutatud raamat, kus räägitakse Totu seiklustes Kuu sees)!

Aga mille kohta võib kindlalt väita, et see on tõde? Õnnetu tavainimese jaoks, nagu me teda nimetame, on üks tõde – „Aktuaalne kaamera”. Mida temaga peale hakata?

Ega see intervjuugi midagi muuda, sest rahva valgustamine on üpris mõttetu tegevus. Õnneks on inimesi, kellel on suuremad huvid ja kelle kaudu on võimalik oma teadvust avardada, sest keegi ei tea kõike ja igaüks teab midagi, mida keegi teine ei tea. Selles on teadmiste vahendamise ja süvendamise rikkus. Kui sellised inimesed tulevad kitsas ringis kokku ja teevad ajurünnakut, siis see on hea tunne. See on vaimne meelelahutus – tunnetad tõde, ja tõde teeb su vabaks.

Jagate nende vandenõuteoreetikute seisukohta, kes väidavad, et inimkonda juhib väike omakasupüüdlik seltskond, kelle lavastatud on rohked sõjad, terroriaktid ja ka praegune pagulaste sisseränd Euroopasse? Mis selle seltskonna eesmärk on?

Mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond. Täiusele viidud uusorjanduslik kord. Täiusele on see viidud siis, kui siin (koputab sõrmega vastu lagipead) on toime pandud täielik juhmistamine. Ori peab olema sellise teadvusega, et ta on vaba ja et ta ei olegi ori. Sest sel hetkel, kui ta saab aru, et ta on ori, võib hakata arenema soov saada vabaks.

Intervjuu lõpp.

Fonte.News