Miks me oleme muutuse vastu, kui teame, et see on vältimatu?
Kuidas õppida muutusi paremini vastu võtma?
Kuna muutus on universumis konstantne osa kõiges, siis osa, mis teeb inimesed unikaalseks, on teie võime luua püsivust. Et luua kolmanda dimensiooni maailma ja selles eksisteerida, on teie töö inimestena ehitada stabiilsust ja hoida asju keset muutusi paigal. See võimaldas teil välja töötada ja arendada kõrgemaid ideid ja komplekssemaid viise maailma kogemiseks.
Pikka aega oli teie võime muutuste keskel püsivust luua igipüsivast muutusest nii palju väiksem, et teil ei tulnud pähegi sellele vastu astuda, seda muuta või seda eitada. Te lihtsalt pingutasite, et muutusi läbides kõike paigal hoida. Lõpuks kasvas paigal hoidmise võime teil muutuse teadvusest suuremaks ning te hakkasite lootma töödele, mida tehti asjade paigal hoidmiseks. Siit edasi hakkas inimkond arenema pigem mugavuse kui tervislikkuse ja õnne suunas ning areng puhkas püsivuse loorberitel. Te hakkasite võtma muutust ebatavalise seisundina ja ohuna oma mugavusele ning sellega arenes muutustele vastuseis. Inimkonna muutustele vastuseisu arenedes hakkasid ühiskonnad arendama kaitset, et muutusi ei märgataks. Aastaaegade vaheldumises Jumala olemasolu nägemise asemel hakkasite te ette kujutama Jumalat, kes on püsiv ja muutumatu. Õues muutlikes ilmaoludes viibimise asemel arendasite välja tööd, mis viisid teid siseruumidesse pikkadeks aegadeks. Mugavuslisand süvendas muutuse eitamist veelgi ning kuigi muutused on paratamatud, teevad nad irooniliselt teid õnnetuks.
Lõppkokkuvõttes te püsivust ei ihalda. Te ihaldate võimet navigeerida muutusi viisil, mis võimaldab olla loov. Vanasti pidite vaeva nägema asjade paigal hoidmiseks. Nüüd tajute, et peate muutuste aktsepteerimiseks tööd tegema iseendaga. Kunagi te suudate muutuses hoida nii tardumust kui kerget liikumist. Seda saavutades olete loov ja kasutate püsivust just nii palju, et muutust kasutada enda kõrgemaks hüvanguks. Enamus peab end aga tervendama mugavuslisandi tingimuste osas. Enamusel on „mugavalt ebamugav“.
Oma piiratud uskumuste, harjumuste ja rutiinidega olete saavutanud mugavuse, mis teid õnnelikuks ei tee. Te igatsete asjade muutumist, aga kardate muudatuste ebamugavusi. Ainus tee sellest välja on hakata tähele panema igapäevases elus, igal ajahetkel aset leidvaid muutusi. Kaks hingetõmmet ja kaks südamelööki ei ole kunagi samad. Pane tähele oma emotsioone, kui Sa väikestele muutustele tähelepanu pöörates nendega tegeled. Siis võta suuremad muutused ja süvene neisse. Kui hakkad muutustes tundma end mugavalt, saad ohjeldada oma vastuseisu ka suuremates muutustes. Vastuseisu puudumine aitab selgemini mõelda ja teha muutuste suhtes paremini õigustatud valikuid. See on loomise võime, milles peitub võti enda tõeliselt õnnelikult ja mugavalt tundmiseks igas olukorras. Kõlab lihtsalt, eks ju? Lihtne see on, aga meistriks saamine võib aega võtta aastaid. Alusta väikestele asjadele tähelepanu pööramisest ja tee üks hingetõmme korraga.
Kuidas saame eemalduda ühiskondlikust survest, aktsepteerida ennast
ja leida enesearmastus sellistena nagu me oleme?
Selle küsimuse võti peitub suhtes iseendaga, mis on tegelikult võti kõigele. See on valgustumise võti ja see on oma Akasha kroonikale ligi pääsemise võimaluse võti. Teid kutsutakse üles vaatama üle suhet iseendaga. Teid kutsutakse tagasi nõudma maailma nägemise viisi, mis ei baseeru mitte enda vaatamisel kujuteldavast välisest vaatenurgast ja siis enda sisemisel hindamisel, vaid iseenda armastamisel.
Viis, kuidas teie suhe füüsilisse ilusse on arenenud, eriti läänemaailmas ning see eksisteerib mingil tasandil kogu ühiskonnas, baseerub eneseteadlikkusel. Eneseteadlikkus areneb lapsepõlve jooksul loomulikult. Laste psühholoogilise arengu loomulik osa sisaldab aega, kui nad ei suuda tajuda teiste inimeste vaatenurki. Enne kui laps jõuab eneseteadlikkuse ikka, näeb ta maailma iseenda vaatenurgast. Kuna ta täielikult ei taju, et teised on temast täiesti eraldatud, siis ei jõua veel temani, et teised inimesed tajuvad asju temast erinevalt.
Laps kasvab, areneb ja mõistab lõpuks, et ta on teistest eraldatud, vähemalt inimlikus vormis ning siis ilmneb lapsele teekonna järgmisel hetkel, et teistel inimestel on teistsugune vaatenurk kui temal. Sellega istutatakse temasse eneseteadlikkuse seeme ja pärast seda, oma arengu mingis punktis, mõistab laps, et teised inimesed näevad teda teistmoodi. Et temaga samas ruumis olev inimene võib teda vaadata ja näha sellisena, millisena ta ise poleks kunagi osanud mõelda ja ta mõistab, et kõiki jälgitakse. See on lapsepõlve kasulik ja tervislik osa, kuid ühiskondlikest sõnumitest, mis on täidetud kriitika, hinnangute ja ühiskondlike standarditega, milline peab välja nägema või mida peab tundma – sellest välisest vaatenurgast saab ühiskondliku kriitika kehastus.
Kui laps hakkab arvestama teise inimese vaatenurgaga, siis võtab ta arvesse kogu ühiskondlikku kriitikat, mida ta on kogenud ja näeb sellist vaatenurka, mida ta kujutleb teisel inimesel olevat. Näiteks, kui lapsele on öeldud, et ta on hea, kui ta on vaikne ning eneseteadlikkuse arenedes ta tajub, et keegi teda jälgib, siis kujutab ta ette, et teda hinnatakse selle põhjal, kui vaikne ta on ja seeläbi ka, kui hea ta on.
Loomulikult pole tõsi, et hea laps on ainult vaikne laps ja alati ei ole tõsi ka see, et kõik lapsi hindavad, kuid laps võtab aluseks kõik sõnumid, paneb nad kokku ja ilmutab väljamõeldud välise vaatenurga. See väljamõeldud vaatenurk, mida teised inimesed temas ta enda ettekujutuse kohaselt näevad, muutub viisiks, kuidas laps ennast distsiplineerima hakkab. Kõik sõnumid, millega ta kokku on puutunud ja mis ütlevad talle, milline ta olema peaks, muutuvad temas tundeks, et keegi teda alati jälgib ja hindab. Seetõttu hakkab laps tundma, et tema headus sõltub sellest, millisena teda teised näevad ja mida nad temast mõtlevad. Sellisel moel te kaotate oma enesetaju ning eksite ära otsingutesse, et leida oma ilule ja oma teadmistele väline hinnang.
Märgates endas täiskasvanuna kohustust tegutseda kindlal ühiskonna standarditele vastaval viisil, olete te välisesse vaatenurka väga ära eksinud ja sisemise armastuse punkti jõuda võib olla raske. Et iseendast uuesti üles leida, peate ette võtma väga suuri hüppeid, mis on rasked, nii et olge endaga leebe. Välispidise vaatenurga eneseteadlikkuse koreograafiat lavastavad erinevad ühiskonnad väga hoolikalt, et panna elanikke käituma teatud viisil. Te ei tegele siin lihtsa asjaga, vaid mehhanismiga, mis on ühiskondades paigas olnud sadu, kui mitte tuhandeid generatsioone selleks, et panna inimesi end ebamugavalt tundma ja siis vastavalt käituma.
Ei ole väike samm sellele oma meeles ja südames vastu astuda, aga vastus on sellegi poole endiselt üsna lihtne. Sa pead hakkama maailma vaatama oma silmadega ja lõpetama ettekujutamise, millisena maailm Sind näeb. Üks samm selles suunas on harjutada oma meelt mõtlema igast olukorrast, millesse Sa satud, uutmoodi. Võib-olla pead alustama ühest korrast päevas, kuni lõpuks teed seda kogu aeg. Alustamiseks võta plaani üritus, milles Sa osaled – koolitus, kohtumine, õhtusöök sõbraga, mis iganes. Võta üks üritus ning tee oma otsus enne üritust, et oleksid valmis tegutsema.
Üritusele jõudes võta enne sisenemist vastu otsus, et iga kord, kui Sul tekib küsimus, kuidas inimesed Sind näevad, või iga kord, kui Sulle tundub, et kõik Sind vaatavad, siis teed sügava hingetõmbe ja ignoreerid oma mõtet. Selle asemel suunad oma tähelepanu sellele, mida Sa parajasti näed ja küsid endalt küsimuse: „Mida ma praegu näen? Mida ma praegu märkan?“ Vaatad ringi ning vaatad kõike iseenda pilguga. Ära lase oma meelt vallutada ettekujutustel, mida teised seal näha võiksid. Jätka küsimustega: „Mida ma näen? Mis mu sõbral seljas on? Mis värve ma siin ruumis näen? Kas on soe või on külm? Kas inimeste paistavad õnnelikud või kurvad?“ Jätkad endalt kõigi pähe tulevate küsimuste küsimist, et jätkuvalt vaadelda Sind ümbritsevat Sinu enda vaaturgast.
Nii saad hakata aeglaselt, aga kindlalt treenima oma meelt, et Sa ei eksiks ära kujuteldavatesse vaatenurkadesse – sellesse, mida Sa kujutled, et teised Sinus näevad või Sinust mõtlevad. Kui Sa oled kord selle mingil tasemel omandanud, siis hakkad Sa seda päeva jooksul tihedamini tegema. Lõpuks, kui see muutub lihtsamaks, siis on kergem jääda püsima ka oma vaatenurga teerajale. Selles punktis saabub kätte aeg anda hoogu juurde ja tähistada oma vaatenurga ehtsat rõõmu. Võtta aega, võtta valgust sellest, mida Sa näed ja mida Sa tajud. Märgates enam asjade nägemise viisi, hakkad Sa eksima värvide märkamise naudingutesse, inimeste naeratuste märkamisse, vihjete märkamisse. Hakkad saama vihjeid inimeste tõeliste tunnete kohta. Sa hakkad inimestest rohkem hoolima, sest Sa pöörad neile rohkem tähelepanu. Sellest saab Sinu pühitsemine ja Sinu ainulaadne vaatenurk.
Kui Sa naudid asju, mida Sa näed ja kõike seda, mida Sa märkad, heliseb rõõmu ja tähistamise tunne kaasa armastuse tundega. Lõpuks hakkad Sa armastama seda, kuidas Sa maailma näed. Sa märkad, et Sa armastad maailmas olla ja seda avastada. Lõpuks vallutab Sind tugev armastuse tunne. See on enesearmastuse kogemus. See on nii püsiv armastuse tunne, et Sa armastad ennast ja kõiki, kes Sind ümbritsevad.
See on aeglane protsess. Palju vajab tervendamist ja palju harjumusi vajab muutmist. Kõik see nõuab praktikat. Tee üks samm korraga ning võta endale aega mõned nädalad, mõned kuud. Sa pead oma meele ümber treenima väga varasest ajast alates, et seni valitsenud iseteadvus ja sisemine kriitik kinni keerata. Asenda see kõigi asjade üle rõõmustamisega – tähele panemise üle, kõiges osalemise üle ja maailmast oma isikliku vaatenurga nautimise üle.
________________________________________________________________
Sõnumi kanaldas Akasha kroonikast Jen Eramith, MA, Akashic Transformationsi kaudu.
See ja teised sõnumid www.AkashicTransformations.net Eesti keelde tõlgib Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega.
See info on osa igast jagatud sõnumist.