Tervitan teid mu kallid, olen Krayon, Magneetilisest Teenistusest.
See on üks kanalitest, mis on täitmas minu partnerit mõistmistega. Ma näitan temale, mida on oodata. Sõnumid on vaieldavad – peatselt mõistate nende vasturääkivuste põhjusi. Veel enne, kui anda edasi energiat sellises kohas, nagu on siin see saar, ma peatun hetkeks, et tervitada eellasi. Sünnikodu mu partneril pole siin, seetõttu ta peab tegema seda, mida teeb. Eellased ka tervitavad teda vastu. Sõnum on kõigile teatud ajast.
Ehk kõik ei nõustu sellega, mida räägin teile – kuid selles pole midagi hullu. Enne, kui alustada, tahaks näidata teile tsivilisatsiooni avatud pilti. Kallid, lugu sellest, kuidas teie eellased tulid tähtedelt siia, on külaltki segane. Paljudel põlisrahvastel üle kogu planeedi muistendid on enamuselt sarnased. Kõik räägivad seitsmest õest, kõik on korjamas Plejaadide energiat, kõik vaatavad tähtede poole, oodates sealt abi, mitte kummardades, vaid andes au traditsiooonile ja austusele. Oleme rääkinud teile kõike, mida on teada kaugest Kesksest Lättest ja et kõik on kulgemas vastavuses plaanile. Oleme rääkinud teile, et plaan on heasoovlik ja suurepärane. Oleme rääkinud, et plejaadlastel olid omad tähelikud eellased, meenutasime arktuurlasi, oleme rääkinud neist, kes on Orionilt. Tuleb ka uusi nimesid ja uued ingellikud energiad. Kõikjal seal on teie partnerid.
Oleme rääkinud, et teie planeet on kaitse all, kaitse all väliste lätete eest. Ta sai valiku vabaduse, nagu see saar, võimalust minna oma arengu teed. Kord korra järel oleme rääkinud, et mingit vahele segamist teadvusse, pole olnud. Keegi pole kunagi tulnud siia, et anda teadmisi ja asju, mis viiks teid teie enda teelt kõrvale. Maa – on koht teadvuse testimiseks. Oleme rääkinud, et olete pühkinud teine teist planeedilt korda neli. Rääkisime, et te pole seni leidnud iidsete tsivilisatsioonide jälgi, mis on eksisteerinud iidsetel aegadel. Oleme korduvalt rääkinud, et see kõik oli teadvuse testimised. Kuid siiski on olemas inimesi, kellel on erinevad vaated ning neil on selleks omad tõestused.
Sarnane sümboolika leidub kõigil tsivilisatsioonidel, ehkki need pole planeedil kunagi kohtunud, kuna asuvad ilma eri otstes, mida võetakse just aluseks välisest sekkumisest, mis olekski tõestuseks sellest, et tähed on jätnud oma jäljendi kõigele. Olen sellega ka nõus, Plejaadilt esindajaid on olnud kõikjal. Planeet Maa asustamise aegu plejaadlased olid siin. Protsess kulges aeglaselt – õppimine, sümboolika, millist on võimalik leida kõikjal. Kuid on miskit veel – meie lubadus, et kõiki teie otsuseid hakate vastu võtma üksnes teie ise.
Kuid siiski hulk inimesi näevad kõikjal hunnikut mõistatusi ja saladusi. Neile ainsaks võimalikuks variandiks on – tulnukad kosmosest on justkui laskunud maa peale, ning aitasid iidsetel tsivilisatsioonidel ehitada hooneid, panna üles raskeid kujusid kividest ja lendasid minema tähtedesse. Ehk isegi, kasutades oma ülikõrgeid tehnoloogiaid, aitasid püstitada mälestussammast kohalikule kuningale, ning seejärel jätsid planeedi maha. Kuidas teile istub selline oletus? Kas mahub see täis armastust plaani, jätta teid puutumatuna, et saaksite ise arendada oma teadvust?
Kõigi teie suurejooneliste leiutiste aluseks on teie enda teadvus. Ma räägiks teile tsivilisatsioonist Rapa Nui – räägiks seda neile, kes on kuulamas. Paljudele selle koha harjumuspäraseks nimeks on Lihavõtete Saar. Seda saart avastasid inimesed lihavõtte pühade aegu, tuhandeid aastaid hiljem, kui olid siin Rapuunialased. Sellise nime andsid saarele inimesed, kes asustasid seda saart. Kuna te ei tea nendest midagi, siis räägiks teile neist. Kuidas suhtute põlisrahvastesse? Kaasaegsed inimesed, mida te neist arvate?
Nüüd teil on hulgim leiutisi – masinaid, elekter, elektroonika. Olete käinud kosmoses, laskunud kuule. Kelleks peate põlisrahvast? Kui teil oleks võimalus istuda ajamasinasse, ning minna tagasi tuhat aastat – mida te näeks seal? Mõni ehk ütleks – primitiivset tsivilisatsiooni, ülimalt primitiivset ehk isegi – koopa inimesi, kes pole võimelised rääkima, vaid suhtlevad üksnes kähinate ja nohinate vahendusel. Kuid ma räägiksin neist sootuks muud, elektrita ja ilma kaasaegsete masinateta, omamata käe ulatuses tänapäeva saavutusi, need inimesed ei erinenud milleski teist. Siiski ehk nemad olid mõnevõrra leidlikumad. Primitiivsed metslased – kuid taiplikumad ja leidlikumad. Seega, lubage teile esitleda, kallid kuulajad-lugejad, tsivilisatsiooni, nimega Rapa Nui.
Ka neil olid sõjad, kus pere astus pere vastu välja, suguharu suguharu vastu. Sõdides, nemad kasutasid kättesaadavaid ressurse ning pea pühkisid endid saare pinnalt. Kuid siis oli välja töötatud plaan, mis aitas lõpetada sõjad, ning lahendada probleemid. Leiti parim lahendus, milleni nad jõudsid oma mõistuse järgi, pange seda tähele. Tulemuseks rahu kestis sajandeid.
Kallid inimesed, kas saate nimetada maa peal kohta, kus tsivilisatsioonid saaksid eksisteerida rahumeelselt üle saja aasta? Kus sa sellega. Kes on haritum? Kaasaegne inimene, rahu säilitamise asemel, avab üha uusi tehnoloogiaid, et veelgi effektsemalt hävitada teine teist.
Räägiks teile rapanuialastest, kes leiutasid väikesel saarel ravimid taimsel baasil, mille abil sai ravida kõiki kohalikke haigusi. Selle tulemusel nende eluiga tõusis 120 aastani. Kas saab selline asi olla primitiivne? Just sellistena olid rapanuid.
Ma pööran teie tähelepanu sellele, et hajutada saladused, millistesse on mähkunud Lihavõtte saar. Saladusi siin on vähe. Oma olemuselt saare tõeliseks mõistatuseks on maa ise ja ookean, mis on ümbritseb saart. Elamute, templite ja maetud inimeste otsing. Maha jäetud kirjamärkide tõlgendused, mis on seni dešifreerimatta. Ajalugu – see on peamine saladus ja mõistatus, viis, millist nemad kasutasid kivide teisaldamiseks. Neil, tänu oma tarkusele ja leidlikusele, õnnestus nihutada tohutuid kive. Kuidas teeksite seda teie? Masinatega, tehnoloogiatega, blokkide abil – mis aitavad tõsta raskusi nöör-blokksüsteemide abil.
Neil polnud midagi loetletust. Kuidas nemad suutsid seda teha? Enesest mõista, ütlete teie, neid aidati kosmosest, kuidas siis teisiti. Kuid lubage, see polnud üldse nii. Kui keegi usub sellist oletust, siis olete sügavalt solvanud suurt tsivilisatsiooni, pidades neid liiast rumalateks, et lahendada sellist ülesannet. Kallid, kivides pole mingit mõistatust. Kas poleks lihtsam küsida kaasaegsetelt rapanuialastelt, nemad on teadlikud, kuidas seda tehti aga mitte levitada oma arvamusi iidsete rapanuialaste kohta, pidades neid puudulikeks ja mõistmatuteks.
On aeg võtta appi loogika. On aeg avaldada tunnustust eellastele – mitte üksnes nende tarkuse pärast vaid ka taiplikuse pärast, mida nemad valdasid. Mis oli neil käepärast? Primitiivsed asjad, milliseid ei lähe teil tarvis. Teie lausa mõtlete muudes kategooriates. Ma ütlen teile, mis oli neil olemas – maa külgetõmme ja kangid.
Ehk te käite välja huvitava teooria kivide raiumisest kohapeal, ning valmis kujude toimetamisest vajalikku kohta, kuid samas väites, et need on siiski liiast rasked kohalt nihutamiseks. Veelgi enam, maapind pole siin tasane, seetõttu pole võimalik kasutada palke alla panemiseks, et veeretada kuju vajalikku kohta ning seetõttu ütlete – kohale toimetamist polnud. Tahaks, et te hakkaks veidi enam austama iidseid, nende taiplikkuse eest. Lahendus oli vägagi primitiivne. Kivikujusid toimetati kohale lõpetamata kujul. Kivide alumist osa jäeti kiiktooli kujuliseks, ehk kelgu taoliseks. Jalgratast siin ei leiutatud vaid kasutati ammustest aegadest tuntud võtet. See pole Krayoni avastus, kuid sellegi poolest teie, kõrgtehnoloogilise ilma inimesed, peate seda saladuslikuks.
Just kiiktooli põhimõttel ja kasutades maa külgetõmbejõudu, rapanuialased suutsid toimetada kujud mäest alla. Ilmselt kivikujud libisesid kui kelgul mäest alla. Milline avastus. Alla toomiseks sai valmistatud vastav tee. Kui kujud olid all, oli tarvis kaevata auku, tohutult suurt auku ning kasutades kange, ajada kuju alumise osaga augu põhja ning lükata püsti. Ehk räägiks, kuidas ajada püsti mitmetonnilist mürakat. Lahendus on geniaalsuseni lihtne. Kõigutades kuju, lükata ühele poolele, ning täita see osa mullaga. Selleks piisab mõnest köiest ja ligi 30 mehest, et tõmmata kuju ühele poolele ja panna vaba poole alla mulda. Taas kallutada ja taas laduda mulda vaba poole alla. Taas kallutada ja taas laduda täis tühi koht. Korrata seni, kuni kuju tõuseb püsti. Selliselt ladudes mulda poolte alla, kuju justkui taarudes astuks aeglaselt oma kohale.
Te ehk hõikaks: „Pea kinni, Krayon, see pole võimalik, maapind on ju ebatasane ja teel on igasugused takistused, selleks on tarvis tasast teed, selline viis teisaldamiseks ei saa sobida…“
Kuid lubage esitleda teile miskit, mida te ei osanud ette näha, miskit väga praktilist. Kujude teisaldamiseks nad ehitasid välja teed. Kujude endi tahumiseks kulus neil üle aasta. See töö oli rapanuialastele ilmaruumiliku tähtsusega. Kas on siis raske kujutada ette, et tasaste teede ehituseks neil polnud kahju kulutada mitmeid aastaid, et toimetada kujud vajalikku kohta? Ei mingeid tulnukaid kosmosest. Vaid mõistlikud ja leidlikud inimesed.
Kohas, kuhu toimetati kujud, polnud veel Ahu platood olemas, seda ehitati juurde viimases järjekorras. Kas on mõistuse kohane? Mis toimus edasi, kui kujud „astusid“ oma kohale? Kaevati auk. Korrati ülestõstmise protsessi, kõigutades kuju, ladusid mulda nende ümber, ehk kattes seda täienisti mullaga. Oleks kui – tagurpidi auk. Nad ehitasid kujude ümber teatud kõrgenduse, kaevates ja kõigutades kujusid, tõstsid neid kõrgemale ning taas kaevates ja kõigutades, ladudes mulda alla, tõstsid veelgi, selliselt kuni vajaliku kõrguseni. Kui kujud said vajaliku tasemele, siis löödi kiiktooli moodustis kuju küljest lahti. Nüüdsest kuju osa muutus laperguseks. Mõningate maoide tipus on rasked silindrid. Kuidas rapanuilased suutsid tõsta neid juba seisvatele kujudele? Ei kuidagi, nemad seda ei teinud. Silindri keskel oli tehtud avaus, aga kuju tipus – vastav pikendus. Seega, osad pandi kokku pikali asendis auku laskmise aegu ning kõigutades pandi koos püsti. Kas pole nutikas? Üksnes kangid ja külgetõmbe jõud ning mõnikümmend inimest, teede ettevalmistus, hool detailide üle.
Kõik purunenud maoid on mäe veerel, kus neid tahuti kivist välja. Teekonnal asukohani need praktiliselt ei purunenud. Kui midagi oli, siis ehk tuul, mis võis neid kallutamise aegu ümber pöörata.
„Krayon, kas sa saad seda tõestada?“ Muidugi mitte. Teie aga saate küsida rapanui elanikelt nende traditsioonidest – kuulake, mida on neil teile rääkida.
On külaldaselt pärandeid iidsetest inimestest, kes on loonud suuri ehitisi tohututest kividest. On oletus, et sellised ehitised üle ilma, omavad üheseid erisusi. Iidsed inimesed tegid kivimurde ning kiigutamise meetodil toimetasid ehituskohtadele. Nemad toimisid targalt. Osa kive toimetati kohale poollõpetamatta, mis oli mugavam, kuna see lihtsustas kangi süsteemi ehituse juures. Gravitatsioon, vesi, õli – see oli kõik, mis oli leidlike inimeste käes. Kallid, ei maksa arvustada seda, millest pole aimu. Selles on loogika ja seda on aeg rakendada. Sajandite plaan, mis ei kätke endas sekkumisi väljastpoolt, kui sellist.
Lõpuks tahaks rääkida usust, mis samuti ei meeldiks teile. Ta on liiast pragmaatiline. Tuleks anda au uurijatele, kes avastasid meie vestluse aine. See pole Krayoni informatsioon, vaid üksnes uurijate avastuste kinnitus, kes pakkusid välja teooria – täienisti täpse ja tõese, mis pole üldse esoteeriline. Ta on kinnistatud ja ühel real metodoloogiaga, ega pole vastuolus sellega, mis on neil teada Rapa Nuist. See selgitab veel ühte asja, mida teil seisab veel ees teada saada – usku Lihavõtte saare kujudesse – maoiidesse. Usku, mis, selle sõna laiemas mõistes, on eksisteerimas ka teistes maailma jagudes.
Kas taas selle põhjuseks – kosmilised loomingud? Ei tasu arvustada seda, mida pole teada, mu kallid. Saarel on teada ligi 1000 maoi kuju. Paljusid seisab ees veel alles avastada. Nende järgi on võimalik vaadelda kivitöötluse evolutsiooni. Kivitöötlejad täiustusid ning muutusid oma ala meistriteks. Kujude näod on primitiivsed, kuid kõiges oli püüd anda üle viimast nägu, millist nemad nägid. Enamusel juhul maoi näod on ühesugused – pikad, kõhnad, terava ninaga, esile tükkiv otsaesine, aukus silmadega, kokku surutud huultega. Selg on kõigil kujudel sirge ja lame, see on ka praktiline, kergendas lasta kujusid kõrgendikult alla.
Kuid kust tuli usk? Miks inimesed teistes ilma nurkades, kes pole kunagi näinud Rapa Nuisid oma silmaga, uskusid ka nendesse? Asetage endid rapanuilaste kohale, kes on elanud tuhandeid aastaid tagasi. Kas teate, millised on siin tähed? Väga eredad.
Vaikse ja Atlandi ookeani keskel või Austraalia mandri keskel, kus keset ööd pole teisi valgusteid, terve taevas särab öösiti eredatest tähtedest. Kui oleksite rapanuilased, kes elasid ammu enne maoide püstitamist ning usuks, et teie eellased elavad teistes mõõtmetes. Mida peaksite teie oma eellasteks? Ilmselt tähti. Vaadake üles – seal need helgivad, vaatavad teid. See viib mõttele, et sinna inimesed peale surma lahkuvad. Isegi kaasaegsed inimesed tõstavad silmi taeva poole, ning mõtisklevad – mis võiks olla varjus seal, tähtede loori tagustes? Selline saladus on erutanud kõiki.
Planeedil, muutuse aegu, on olnud ebatavaline ilming, mida nimetate „külma plasma pilveks“. See toimub mingite enam-vähem tähtsate sündmuste lõpu eel, millel on seoseid jää ajaga. Seda hulga sagedamini, kui võite arvata. Magnetanomaalia punktides pilv tiheneb, muutub märgatavamaks. Külma plasma pilve eriliseks omaduseks on – ta ilmneb kui päikese tormide tagajärg. Selle loomus on sarnane valguse loomusega, kuid ta pole elektriline, vaid magneetiline. Pilv moodustab palja silmaga nähtavaid objekte, mis on võimelised pikemat aega hõljuda taeva kõrgustes, kui nägemused, mis sillerdavad valgustes, enamuses punastes toonides. Teie teadlased nimetavad seda ingliks. Ingel on kui viirastus – pikk, kõhn ja hirmutav, kuid pilve taoline, mis sageli võtab erinevaid kujusid. Erinevalt välgusest ta on hästi vaadeldav, kuna jääb püsima mitmeteks sekunditeks. Paljud saavad vaadelda seda „viirastust“ koos. Kui ingleid ilmus taevasse sadu, siis arvati neid eellasteks, kes ilmutasid end lõpuks – nii arvasid rapanuilased. Sellised inglid on ilmnenud paljudes maakera paikades, külma plasma pilved, mis tekkisid peale päikese tormide.
Rapanuilased nägid neid ja kajastasid nähtuid vorme oma kivikirjades, keeles, mida pole seni veel kaasaja teaduse poolt dešifreeritud. Siit tuleneb usk, mis on edasi antud sajandite jooksul, põlvest põlve. Iidsete usk, eellaste usk – just seetõttu kujud on kõik sarnased. Rapanuilased tõid esile siin oma tarkuse. Nemad ei langenud näoli härdas kumardumises inglitele. Oletades, et eellased on jälgimas neid inglite vahendusel, nemad väljendasid oma usku maoide vahendusel, milliseid näete siin seismas.
Nii mõnigi vangutaks pead, ütleks, et see on liiast lihtne ja pole tõene, selgitus pole esoteeriline, liiast loogiline. Mõni ehk ütleb „Jah, Carrolil on õigus“. Asi on selles, et minu partnerit oli möödanikus süüdistatud selles, et tema soontes pidi voolama plejaadlaste veri. Nüüd tahaks kinnitada seda saladuslikku väidet – see on tõepoolest nii. Kuid tähed on ka teie veres samuti – pange seda tähele. Te kõik olete – samad kosmilised loovused. Tänane sõnum kannab endas kumardust planeedi iidsete elanike tarkusele nende leidlikusele. Paljudel iidsetel rahvastel oli taoline sümboolika, kuna see oli saadud plejaadidelt. Sellest ka kiviiidolite näojoonte sarnasus – maoi näod, mis on tulenenud inglite kujudelt, mis ilmnesid taevas.
Kallid, see ehk on liiast pragmaatiline teie vaatevinklist. Kuid see on inimmõistuse triumf. Olete hakkama saanud ilma kõrvalise abita, ilma välise abita – peaksite teadma seda.
Ja nii see on
Krayon
Kanaldus tõlgitud KRAYONEESTI poolt.