INIMESTE VALGUSTUMISE PROTSESS

Kuidas mõjutab valgustumise protsess meie magamismustreid?

Nagu kogu valgustumise protsess tervikuna, on ka see indiviidipõhine. See sõltub nii sellest, kes Sa oled ja mida Sul on vaja sellel hetkel oma arenguprotsessis läbida. Kui eeldusest, et valgustumisprotsess mõjutab und tugevalt iseäranis seetõttu, et uni on inimesele olnud alati vahend, liikumaks viienda dimensiooni teadvusesse. Kui mõelda valgustumise protsessile kui teie jaoks viienda dimensiooni teadvustamise võime kasvule ärkveloleku ajal ja selle seotusele kolmanda dimensiooni teadvusega, siis une ja ärkamise vaheline piiriala muutub väga õpetlikuks piirkonnaks.

Une ja ärkamise vaheline piiriala, see alateadlik seisund, on valgustatud vaatenurga parim näide. See näitab, kuidas korraga on haaratud nii kolmanda dimensiooni teadvus, milleks on teadvustatud füüsiline reaalsus, kui sügavam ja laiem teadvus sellest, et eksisteerib ka midagi suuremat. Viienda dimensiooni teadlikkuses sisaldub ka ühendustaju oma eellaste, inglite, vaimsete teejuhtide ja oma vaimu eesmärgiga. Valgustumine seisneb just selles, et olete mõlemast teadvusest samaaegselt ja terviklikult teadlikud. Läbi inimajaloo on enamik inimesi seda traditsiooniliselt kogenud vaid ärkveloleku ja uinumise vahelisel ajahetkel.

Paljud inimesed tunnevad, et valgustumisest läbi liikudes on nende unemustrid segi paisatud. On aegu, mil vajate und rohkem, et ära integreerida kõik, mida olete muutmas ning on aegu, mil vajate und vähem seetõttu, et olete hulka rohkem olnud energiline või stimuleeritud. Aga teid kõiki aitab tähelepanek, et kuigi teie unemustrid on segi paisatud, siis pakub see teile rohkem aega, et viibida eelmainitud alateadlikus seisundis. Saate võimaluse olla uinumise ja ärkveloleku vahelises ruumis. Öödel, mil magada on raske, siis selle asemel, et endaga võidelda ja ennast magama sundida, eeldage, et see, mis teis sel ajal toimub, on teile kasulik. Et voodis poolteadvusel lamamine on tegelikult väga kasulik. See on ruum, kus aju saab alustada enda uuesti tööle panemist ning õppida harjuma tundega, kuidas haarata lineaarset ajataju ja ärkavat teadvust üheskoos uneseisundi mittelineaarse ajatajuga. Sellistel unetutel öödel ole endaga kannatlik, tegelikult toimub midagi vajalikku.

 

 Paljud inimesed on     öelnud, et viimasel ajal nad magavad vähem ja siis on nad päeval väsinud ja     neil on tunne, nagu peas ja õlgadel oleks midagi rasket. Kuidas selliste     sümptomitega hakkama saada?
Osaliselt tunned end päeva jooksul vähem väsinult, kui oled kannatlikum ja     aktsepteerid öösel toimuvat. Olgu öösel toimuv siis see, et Sa ei maga, või     magad või midagi vahepealset. Kannatlikkus ja leebus enda suhtes tagab     päeval vajamineva energia. Enamuse oma kogetavast kurnatusest omistate te     puudulikule unele. Tegelikult on see iseenda suhtes karm olemise tagajärg.     Iseenda suhtes olete karm, eeldades, et ükskõik, mis öösel toimub, on halb     või ei teeni teie parimat huvi. Siin on Sul võimalik tööd teha. Usalda, et kui Sul     magada on raske, siis Sul on võimalik seda aega paremini kasutada. Usalda,     et Sinu kõrgem mina juhib Sind. Kui Sa pead magama, siis usalduse, õrnuse     ja andestamise tunne võimaldab paremini uinuda. Kui Sa magama ei pea, siis     usalduse, õrnuse ja andestamise tunne tekitab ruumi, et toimuks midagi     maagilist.

Kas saate rääkida sellest, kuidas teismelised valgustumise läbi teevad? Täpsemalt, millised muutused ajus aset leiavad? Kuidas toime tulla nende väljakutsetega jäädes ise samal ajal avatuks mitme dimensioonilisele teadvusele?

Praeguses aja punktis on Valgustumist läbiva teismelise protsess väga erinev sellest, mida me oleme rääkinud täiskasvanute kohta selles protsessis. Peale 1990-ndaid sündinud lapsed on sündinud erinevasse maailma ning neil on teistsugune energeetiline seadistus kui inimestel, kes sündisid enne üheksakümnendaid.

Künnise toimumise aeg leidis aset üsna kohe peale harmoonilist sulandumist, mil hinged, kes tegid sündimise valiku, pidid tulema siia maailma juba selliselt kodeeritud DNA’ga, mis võimaldab neil olla Valgustumisele lähemal kui ükski inimene kunagi varem on olnud. Nendel lastel ei ole vaja enne koju, oma tõelistesse vibratsioonidesse naasmist, vaja inimesena elades liikuda Valgusest oluliselt palju kaugemale.

Võite võtta kogu informatsiooni, mille me Valgustumisprotsessi kohta andnud oleme ning eeldada, et see käib valdavalt inimeste kohta, kes 2008/2009 olid täiskasvanud inimesed. Selle aja teismelistel oli juba palju õhem unustamise loor kogu nende lapsepõlve ja teismelise ea kestel. See, mida te näete teismelisega Valgustumisest läbi liikudes toimuvat ei ole enamasti mitte võitlus Valgustumise teemadega, vaid see on võitlus, et hakkama saada maailmaga, mis ei ole nii valgustunud kui on nemad.

Sageli paneb see võitlus teismelisi välja arendama käitumisi, mis on sotsiaalselt regressiivsed. Käitumised, nagu enesesse tõmbumine või osa esitamine – need on viimase 30-40 aasta jooksul teismeliste mütoloogias tekkinud selleks, et teha ruumi selle juhtumisele. Valgustumisest läbi liikuvad teismelised saavad täiskasvanutest palju paremini hakkama Valgustumise võtmega, ehk nad teavad, mis on nende jaoks õigeim valik igal antud hetkel. See, mida teismelised veel teha ei oska ja mille suhtes nad suunamist otsivad, on see, kuidas luua silda selle vahel, mis nende jaoks on igas ajahetkes tõeline ja selle vahel, millised on nende käitumiste potentsiaalsed tagajärjed ja tulemused välismaailmas. Teismelistel on vaja abi, et ehitada silda oma tõe ja selle vahele, mida ühiskond nende käitumiselt ootab.

Valgustumisest läbi liikuval teismelisel on läbinägelik spekter selles osas, et ta suudab tajuda seda, kust inimesed tulevad; kes on tema jaoks hea või halb ja milline kogemus on tema jaoks edasi liikumises parim. Tavaliselt on see teismeline sotsiaalses struktuuris, kus tema tõdesid ignoreeritakse ja need kõrvale heidetakse, nii et tema suutlikkuse oma tõde kuulata ja oma kõrgemale minale järgneda, lükkavad paigast ära ärritumise, häbi, süü ja viha emotsioonid. Need emotsioonid kerkivad üles iga kord, kui teismelist ignoreeritakse või kõrvale lükatakse. Kui teismeline saavutab kord punkti, kus ta saab seista oma tões, siis on see tões seismise protsess tavaliselt liimist lahti emotsioonidega nii üle koormatud, et lõpetatakse ükskõik mille eest seismisega või ükskõik mille vastu võitlemisega. Emotsioonide tormis kaotavad nad ära oma tõe teeraja.

Teismelistel on esmajärjekorras ja kõige rohkem abi vaja selles, et neid ära kuulataks. Isegi kui nende tõde ei sobi neid ümbritsevate täiskasvanute tõega või ümbritsevate ühiksondlike struktuuride ja ootustega, peab nende tõde saama kinnitust ja sellega peab arvestama. Neil on vaja hinnangutest vaba tõsiselt võetavust. Sellise teismelisega töötav täiskasvanu peab lõpetama umbusu ja kohtu mõistmise ning olema valmis võtma kõike, mida teismeline talle räägib, absoluutse tõena. Ta peab olema valmis teda kasvõi üks kord päevas sel moel kuulama ja korraga piisab 10-20 minutist. Esiteks ja peamiselt vajavad need teismelised tõsiselt võtmist.

Teiseks on neil vaja abi oma emotsioonide äratundmiseks. Sisemise ja välise maailma vahelise lõhe ja sellega seotud pinge tõttu, arendavad teismelised välja midagi staatilise elektri sarnast. Nii nagu tekib pinge kahe laetud objekti vahel, tekib pinge ka nende sisemise ja välismaailma reeglite ja ootuste vahelises lõhes ning see staatiline elekter väljendab ennast emotsiooni vormis. Sageli elavad teismelised intensiivses energias ja emotsioonis, ilma, et nad suudaksid selles navigeerida või seda kuidagi haarata. Teismelist teenib see, kui keegi aitab tal oma emotsioone ära tunda. Näiteks, kui teil on teismeline, kes röögib või on mossis või käitub emotsionaalselt, siis aitab see, kui talle öelda, “Mulle tundub, et Sa oled vihane“ või “Sa paistad olevat ärritunud.“ Kohest positiivset efekti sellel olla ei pruugi. Tõenäoliselt näitab ta sellele vastuseks veelgi selgemalt oma tunde tundmist ning väljendab seda otse – karjub, et ta ei ole vihane või nuuksub, et ta ei ole kurb.

Esmajärjekorras vajavad nad abi oma emotsioonile nime andmises. Sageli nad isegi ei näe emotsiooni ja kui te sellele nime annate, siis muutub see nende jaoks nähtavaks ja nad saavad hakata sellega tööd tegema. Teine asi, mille suhtes nad abi vajavad on see, et see äratundmise ja nime andmise protsess peab toimuma täiesti turvalises keskkonnas. Sellises, kus nende emotsiooni lihtsalt nähakse. Selle üle ei mõisteta kohut; seda ei kardeta; seda ei lükata eemale; sellele ei otsita põhjendusi. Aitab lihtsast rahulikust konstateeringust: “Näib, et Sa oled vihane“ või “Näib, et Sa oled kurb“. Tonaalsus ei sisalda hinnangut heaks ega halvaks, see on täiesti neutraalne tähelepanek. Kasutage sooja ja hoolivat hääletooni ning öelge talle, et te olete koos temaga ja armastate teda.

Kolmas asi, milles teismelised valgustumisest läbi liikumises abi vajavad on aru saamine sellest, et see kes on nemad ja see, mis on maailm, on kaks erinevat asja. Kui nad seda näevad, siis suudavad nad välja mõelda selle, et see, mida nad tunnevad, mida nad vajavad või tahavad või peavad väljendama on midagi välismaailmast eraldiolevat. Nii saavad nad hakata õppima vahet tegema iseenda ja oma käitumise vahel.

Kui nad on selle lõhe kokku lappinud ning näevad iseenda ja maailma ootuste vahelist erinevust, siis ei eksi nad enam ära keskkonna ootustega võitlemistesse. Nad lihtsalt arvestavad sellega, et igal nende tegevusel on tagajärg. Küsimus ei ole enam selles, kas see tagajärg on õiglane või mõistlik, vaid see lihtsalt põhineb sellel, kuidas ühiskond on kokku pandud ja millised on neid ümbritsevate inimeste ootused ja tõed.

Nii hakkavad nad ära tundma, millised on nende valiku võimalused. Seda, milliseid tundeid nad kogevad, nad valida ei saa, kuid nemad saavad valida selle, kuidas nad oma tundeid väljendavad. Neil on lihtsalt vaja abi, isiklike ja maailma vaheliste erinevuste lahti võtmiseks. See on kolmas asi, mida teismelised kõige enam Valgustumisest läbi liikudes vajavad. See sujub kõige kergemini siis, kui see kavandatakse täiskasvanu poolt. Kindlustage, et võtate ise täieliku vastutuse nii oma maailmaga seotud väljenduste osas kui tagajärgede suhtes, mis neist lahti rulluvad.

 Kuidas saab Valgustumisest läbi liikuv lapsevanem pakkuda suunamist ja hoida teismelisega armastavat ja toetavat suhet?

Need teist, kes on Valgustumise protsessist läbi liikudes mingilgi moel teismelistega seotud, võtke seda teismelist oma elus enda jaoks kui täiuslikku rolli mudelit. See võib panna teid muigama, sest on ju kindel, et tavaliselt teevad teismelised väga palju vigu. See on aga osa nende tööst, et teha palju vigu ning õppida neist nii palju kui võimalik. Me ei ütle, et peaksite käituma nagu teie teismeline, kuid teie jaoks on kasulik läheneda maailmale nii nagu teeb seda teie teismeline, kuid kogu oma tarkuse, teadmise ja mõistmisega ühiskonnast. Selle all me peame silmas järgmist.

Teismelisel on reaktsioonide ja vastuste vaheline vooderdus palju õhem. Reaktsioon on see kohene energia, mis mingis olukorras üles kerkib. Reaktsioonid sisaldavad tavaliselt emotsioone, kõhutunnet ja alateadlikku uskumuste süsteemi ja see on midagi sellist, mis kerkib üles alati, hoolimata sellest, kas te seda tahate või ei taha. See, mida te oma reaktsiooniga teha otsustate, on teie vastus. Näiteks, sõber helistab ja ütleb midagi, mis teile haiget teeb. Teie esmareaktsioon võib olla valu, häbi või viha tunne, kuid teie vastus on see, mida te sellele sõbrale öelda või mitte öelda otsustate. Teie vastus tõuseb esile valikust, mida te oma reaktsiooniga teha otsustate.

Kui vaatate oma teismelist ja võtate teda rollimudelina, siis märkate, et tal on palju raskem oma reaktsioone vastusest eristada. Tema vastab tavaliselt reaktsiooniga. Teismelise puhul on tema poolt parajasti kogetav väga sageli palju nähtavam kui täiskasvanu puhul. Osad teist võivad nüüd mõelda, et on see tõesti nii? Mu teismeline isegi ei räägi minuga. Ta ei näita välja midagi, ta on lihtsalt kogu aeg oma toas. Kui see tõesti nii on, siis see, et ta on kogu aeg oma toas näitab välja kõike seda, mida ta tunneb või kuhu ta ennast ühiskonnas või suhtes teiega paigutab. Täiskasvanu, kes on õppinud eristama reaktsioone vastustest, on õppinud teesklema sedagi, et kõik on hästi. Aga teismeline seda teeselda aga ei saa. Nii peab tema häbi tundes peitu pugema või viha tundes peab ta viha välja valama.

Variante on lõpul hulgal, kuid tõde on üks – teismelised suudavad oma reaktsioone varjata vähem ja nii lähevad nad täielikult peitu, selle asemel, et tegeleda nende reaktsioonidest tulenevate tagajärgedega. Asi mida teismelistelt üle võtta on ilu ja tulemuslikkus selles osas, et teie vastused hakkaksid teie reaktsioone rohkem peegeldama. See ei tähenda seda, et peaksite vihane olles oma tunded koheselt välja valama. Ütleme seda, et lühendage distantsi ning vähendage parandamist, mida te oma vastuste koostamiseks teete. Saage autentsemaks, siiramaks kuid ärge kaotage tarkust, mis suunab teid sobivate vastusteni.

Täiskasvanutena Valgustumisest läbi liikudes sumpavad paljud teist läbi sotsialiseerumise. Kõik sotsiaalsed oskused, mida õppinud olete on mingil tasemel väga kasulikud, kuid teisel tasemel võtavad nead teil kiirust maha, sest nemad nõuavad, et võtaksite endast oma tõelise olemuse, kuid teie väänate neid vastavalt ühiskonna vajadustele, uskumustele ja ootustele. Valgustumise protsessis püüate te jõuda tagasi oma tõelise olemuse juurde, selle tõe juurde, mida te päriselt vajate ja mida te päriselt kogete. Kõik ühiskondlikud ootused, nägude tegemised „naeruga läbi jama“ või lihtsalt naerata või „tee nägusid seni kui võimalik“ – kõik need kõik vähendavad Valgustumise tempot. Nad muudavad teie vastuse oma intuitsioonile uimasemaks. Teid teenib see, kui tähistate tõe rääkimisega kaasnevat efektiivsust ja kergendust. Ja siis jagage seda rõõmu oma teismelisega. Tänage teda tõe rääkimise või demonstreerimise eest, sõltumata sellest kui kenasti või mitte-kenasti tas seda tegi!

Et kasu saada omaenda protsessist ja suhtest oma teismelisega olge valmis temaga maha istuma ja absoluutset tõde rääkima. Liikumiskeelu üle vaidlemise asemel või toast mööda kõndimise asemel sooviga uksele koputada ja loota, et ta teiega räägib, istuge maha ja küsige endalt, “Mida ma tõeliselt selles suhtes tunnen?“ võib-olla kardate seda, et teismeline teeb pöördumatu vea ja saab haiget. Võib-olla tunnete häbi selle pärast, et te pole oma lapse jaoks viimasel ajel täielikult olemas olnud. Võtke aega j mõelge välja, mida te tõeliselt tunnete ja kogete ja siis tooge see oma teismeliseni nii väheste sõnadega kui võimalik ja nii väheste ilustusteta kui võimalik. Rääkige lihtsat tõde. Öelge midagi sellist, „Kuule, ma tahan Sulle öelda, et ma mõistsin, et see asi mind tõeliselt hirmutab,“ või “Mul on väga häbi, et olen Sind alt vedanud,“ või “Ma palun selle pärast südamest vabadust. Ma tahan seda Sulle rääkida seepärast, et meil on tähtis olla teineteisega aus ja ma annan endast parima.“ Sellest näites rohkemaid sõnu pole kasutada vaja. Tee seda nii lihtsalt kui võimalik. Mida rohkem te seda oma teismelistega teete, seda paremini te oma isiklikku Valgustumise protsessiga kohanete ja avate ruumi oma lapsele astuda omaenda teele.

Sõnumi kanaldas Akasha kroonikast Jen Eramith, MA, Akashic Transformationsi kaudu. See ja teised sõnumid www.AkashicTransformations.net Eesti keelde tõlgib Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa igast jagatud sõnumist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga